Ilm on ikka imelik. Tallinna Raepress teatab Kuku raadios, et nooh, autovabast päevast meil veel ülevaadet ei ole, ei tea, kui palju linnavalitsusest autota tuli tööle, aga et Aaviksoo tuli kindlasti autota, ta naine tõi ta autoga ära. :) Ihihi, as freaky as it gets!
Peale selle kostub Emajõe Chicagost kentsakaid sõnumeid - emm ja iss ärkasid täna ootamatult mingite klõpsatuste ja plaksatuste peale üles ja tabasid kogu naabermaja esise tuleleekides. Mingi kohalik arveteõiendamine - vastas elava ärimehe auto oli lihtsalt põlema süüdatud ning kogu majaesine oli põlevat bensiiniriba täis. Hea, et empsi auto õnnestus ära sõidutada. No, on ikka ajad - mina mõtlesin, et see ärikate autode põletamine jääb nii umbes kümne aasta tagusesse aega, mil esimesed uusärikad sinna kolisid. Hmm.
Teate, ma olen kogu aeg mõelnud, miks ma kohtan tänaval neid inimesi, keda parasjagu kohtan. Et kuidas on võimalik, minnes suvalisel hetkel kodust välja ja valides tööleminekuks üpris juhusliku marsruudi, põrkad ikka tuttavate-sõpradega kokku. Ja täna viis see mu hoopis uuele mõttele. Mis siis, kui see polegi üksnes "juhus" või "saatus" või "kokkusattumus", vaid ehk on see selleks, et sa mõtleksid mingitele oma eluettapidele... Ikka ju mõtled, kasvõi hetkeks, sellele inimesele, keda nägid; kuidas elu teid kokku viis; mis sind temaga seob ... Ja siis tuleb juba palju muid asju meelde - see aeg, see koht, see lõhn, see tunne, see mälestus. Kentsakas, aga nii see täna hommikul mulle tundus, kui kahte head minevikusõpra nägin. Eh, minevikusõber ise on juba imelik sõna.