Tagasi kodus. Tegelikult küll juba tööl. Nädalase puhkusereisi toimumisest annab aimu siit-sealt lipendav nahk ja päikesepõletused õlgadel. Et ikka sai küll Atlandi ääres peesitatud, mitte ei ole tegemist suvalise solaariumipõletusega :) Pildid annavad tegelikult kõige parema ülevaate sellest, kuidas nädal möödus, sest nii paljut juhtunut lihtsalt üles tähendada ei jõuagi. Mälestused jäävad ajusoppi, eks ma neid siin-seal üritan ka oma meenutusisse pikkida. Näiteks kahte autorendi päeva, mille jooksul vurasime läbi kogu Portugali lõunaranniku ja sealsed suurepärased beach'id (eriti mega oli Travira saar neljapäeval). Või siis piduderalli Lissaboni öös või ärasõidu eel Albufeiras (saatjaks laul: "Sina ütled: albu, mina ütlen: feira! albu-feira, albu-feira..."), mis päädis redbulli-ja-viinashot'ide ja portoga ses soojas öös. Juhhuhhuu! Nüüd maadlen temperatuurivahetusest tingitud hullu-hullu nohuga ja valmistun peagi Tartusse "Cats'i" esikale sõitma. Kiired ajad, kiired kombed. Lisan siia siis lubatud meenutuse.



2. juuni, neljapäev.

Siin ma nüüd olen – istun oma hotellitoa rõdul Carvoeiros ja trimpan Casal Mendes’e nimelist rosé’d. Kell on 19.13 ning oleme äsja saabunud just tagasi tänaselt Algarve maakonna turneelt. Olen kui uuestisündinud indiaani jumal, kelle püha nimi on Punane-Nagu-Ahvi-Perse-Aga-Ikkagi-Väga-Ilus. Huvitav, kuidas mul õnnestub küll kohe reisigrupi naerualuseks saada sellega, et ma sekunditega punaseks lähen, aga pruuniks mitte kunagi. Kurat. Aga sellest pole midagi – nagu sellestki, et õlad ja käsivarred, nagu ka jalad (eelkõige põlved!) ja selg lihtsalt tapvalt tulitavad. Küll ma Eestis jõuan nende muutlike mittepäikeseliste päevadega seda valu taluda küll.
Eilne saabumine oli muidugi jõledam piin – lennureisi edasilükkamise tõttu olime saabudes kõik kui soodapurikad: kõik olid ju arvestanud sellega, et lennukis saab magada, aga et poolteist tundi asi lükkus, maksis öine üleval olemine meile kõigile mõnusalt kätte. Aga heh, sest pole midagi. Selle asemel kakerdasin ma hotelli siseõuel laiuvasse basseini ja kõmatasin mõneks ajaks selle rahustavatesse voogudesse. Nämma! Pärast seda võtsin kõik oma jõuvarud kokku ja vaarusin poole kilomeetri kaugusel külakese keskväljaku taga asuvasse randa… Ja purjetasin otse Atlandi ookeani sinisoolastesse vetesse. Vaat, see oli alles elamus! Jah, ma tean, et ookean on soolane, aga ma ei arvestanud, et nii soolane. Kõik perearstid peaksid mandlihaigetele inimestele soovitama kuristada oma kurku mitte soolveega, vaid Atlandi ookeaniga. Huvitav, kas mõni perearstikeskus pakuks äkki ka mõne muheda tuusiku. Noh, niisama. Ilma rahata. Portugali raamatust, mille Eestist 400 krooni eest ostsin, on tegelikult ka kasu olnud. Igatahes olen ma vähemalt lehekülje jagu meie reisiesindajatest ees: loen aga järgmise peatüki järgmise reisisihi kohta ja olengi väga tark. Noh, kaasreisijad on veel külgi tagapool ? Tegelikult on meil tõeliselt shefid reisiesindajad. Eriti Rein, kes, ennast korduvalt eesliks nimetades, meid täna mööda maakonda ringi lohistas. Ikka Lagos ja Sagres ja… kurat, mulle ei tule tegelikult ükski kohanimi niimoodi meelde – tuleb ikka raamatust vaadata. Monchique mäestiku kõige kõrgem tipp kannab nime Foia ja on 902 meetrit merepinnast. Lahe! Kahjuks oli horisont nii üheks sulav, et taevast, ookeani ja all laiuvaid põlde eristada ei suutnudki. Noh, selle asemel pildistasin NATO satelliitantenne ja ostsin ühe korraliku porto. Mmmm… Aga ma viin selle koju, ausõna. ?
Kahju muidugi, et meid siia õnnetusse kalurikülla paigutati. Okei, hotell on väga normaalne (kuigi eilsel õhtusöögil ei saanud ülbe näoga ja sekretärilindu meenutava olekuga baarvanamänn üldse aru, et me vinho verdet tellisime), ent selles külas pole tegelikult mitte s…gi teha. Rannake on väike ja kõik teised nurgatagused plääzhid on kaljused (jõle ilusad vaadata, indeed, aga mitte ujumiseks sobivad). Parim kaljuranna sopp kandis nime Algar Seco – kahjuks ei võtnud ma fotoaparaati eile mööda rannikut guljaitades kaasa –, mis on oma veest kõrgele väljaulatuvate liivakivimügarikega lihtsalt jumalik. Istusin seal grottide ja kaljurümpade vahele jäävate lahesopikeste kohal paiknevas pisikeses restos ja trimpasin cervejat, õlut, ning tundsin end suu-re-pä-ra-selt. Kõik oli hea ja ilus. (Vahepeal on vaja tööd teha).
Ja kui mõni klubiomanik või –pr seda teksti juhtub lugema, siis teile viisakas nõuanne: püsige oma lubaduste juures. Kurat, mul ei ole küll mingi mure leida teie promolugude asemele uusi lugusid, aga sellistele käitujatele kavatsen ma sellisel juhul küll selja keerata. Mis te arvate, et saate a la sekund enne deadline’i teatada, et oh, meie lubadused ei toimi ja me-ikka-ei-jõua. Ega ikka ei saa küll. Paraku. Urr, selline süüdimatu käitumine ajab professionaalses suhtluses vihaseks.
Aga siiski, tagasi Portugali lainele. Maailmalõpp oli ikka sheff. Nii nimetatakse kõige edelapoolsemat punkti Euroopas, pärast seda saabub kõikjalt Atlandi ookean. Ja seejärel juba Ameerika. Eriti tore oli turistide tarvis püsti aetud putkadevirn, mille kõige säravaim lavka kandis silti: „Viimane vorst enne Ameerikat!“ Ihihi. Ja miskipärast oli seal ühele sakslasele pühendatud mälestuskivi, kes 2001. aastal ses paigas hukkus. Huvitav, kas ta hüppas ise 700 meetri kõrguselt alla või oli see kurb õnnetusjuhtum… Hmm. Seda ei osanud keegi öelda.
Ja tualetipeatused on toredad. Et need on organiseeritud, siis tähendab see seda, et need on organiseeritud kõigile maailma turistidele korraga. Ühes kohas. Nii et oli meeldiv saabuda kaktustest ja veidralt lõhnavatest kollaste õitega lilledest ümbritsetud pissipaika, kus ees siras vähemalt kolm turistibussi. Naistel võis lõbus olla – üks buss meenutas naiskoori reisi, mistap lookles mõne tualeti järjekord kaugele kaktuste vahele… Okei, kerge liialdus, ent alati tuleb mulle just tualetijärjekorras meelde, et mees on ikka parem olla. ?
Homseks oleme rentinud auto ja kavatseme sellega mööda Hispaania piiri bailata. Vaatame, kuhu välja jõuame… Ja ülehomme – Lissabon, here I come!