"Vaksali peldikus surnuks end süstides elu võib olla seegi..." Masendav, miks ma pean ärkama selliste laulude saatel. Tõepoolest meeldiv, et Sõpruse puiestee niisugusi laule kirjutab. Väkk. Igatahes on täna see päev, mil ma ärkasin pärast 14 tundi magamist. Jube. Üritasin eile ometi ju veini juua ja väga pidulik olla, aga ausõna! - ei suutnud. Pärast jubedat tööpäeva kustusin poole veiniklaasi taga ära. Ma olen natukene segaduses, nagu ütles just äsja õnnetu Ines seal TV 3 muusikasaates.

Aga okei, kui pisut tõsisemalt rääkida, siis paneb mind inimeste variserlikkus imestama. Helistavad (tõenäoliselt eakad) kodanikud ja nõuavad minusuguste vallandamist, kes julgevad lasta avalike tekstide sekka kirjanikke, kes räägivad narkootikumidest, alkoholist ja (noorpõlve? vaevalt) pahedest. Tore, aga sellisel juhul ei maksaks silma kinni pigistada meie popkultuuri ees. Õigemini, mis meie - kogu popkultuuri ja noorsookultuuri ees. Ma ei usu enam ammu meedia papajannsenlikkusesse, sest seda pole lihtsalt olemas. Meedia (nagu ka kultuur) on tegelikkuse peegeldus. Millestki ei kirjutataks ja millegi osas ei võetaks seisukohti, kui seda miskit ei eksisteeriks. Lilledest ja liblikatest räägivad üksnes need, kes sootsiumi selle eksitentsialismis ja pahedes aduda ei taha.