Tehnikaajastu on jõudnud ikka igale poole... Hetkel istun ma Viljandi lossimägedes Kaevumäe lava taga ja surfan muretult mööda maailma. Taustaks mängimas Tiit Kevad ja Indrek Kalda. Nämma! Äsja lõppenud krokodill Gena tõlgendus pani palava päikese käes pinkidel istuva rahva igatahes (äratundmis)rõõmust rõkkama. Mul on tunne, et raadiosaatjate puudumise tõttu ongi minuga kõige mõttekam e-maili teel suhelda. Või IP-telefonitsi. Hull värk! Folk on pihtas (, kuid mitte põhjas!) ja meeleolu kergest unekast hoolimata lõpphea-kõikhea. Kuigi ilmaennustus muudkui aga nõiub õhtuks sulatormi, ei kavatse ma (veel) meelt heita. Ja kui palju tuttavaid, häid ja armsaid nägusid publikumi seas kohtab... Ei, elu on ikka ilus. Kui nii võtta. Aga võib-olla on see sellepärast nii, et ilu on ikka elus. Tõesti, kuidas siis ikkagi võtta!? Oh...

Hmm, Tallinna bussijaamas istudes wifi peale justkui ei mõtlekski. Selle paigaga assotsieerub ikkagi viimane, enne bussi astumist kimutud koni, aeglaselt mööda seina ääri ja prügikaste voolavad asotsiaalid, lehk ees ja taga, väsinud moega pirukamüüja sissepääsu ees, räpase kitliga tüse mammi tasulise tualeti pääslas räbaldnud kroone kokku kaapimas, endal küünealused oi-oi kui mustad, ja kaugusest ninna immitsev kusehais ... Ent nüüd näib olevat see (vaevalt nüüd et nostalgiaks nimetatav) kadunud. Lõpuks ometi, jääb mul üle vaid tõdeda. Äsja vitsutasin ära kõik E murelid, saatsin ta Tartu bussile ja ootan oma edasisi liikuvsamme filjandi poole. Ilm kisub päikeseliseks (viimaks!), ent tuju kurvaks. Urr, et kõik korraga nii urr! tundub. C'est la vie!

Puhkus on lahe. Eriti selleks, et istuda Tartus Raekoja platsil ja näha asju, mida muidu väga ei näe. Näiteks seda, kuidas klutid mööda platsi ringi tormavad ja agaralt Postimeest müüvad. Masendav - esmalt saabub üks ja lunib kõrval seistes, et ostku ma viimane Postimees ära. Siis tuleb teine, kellel on ka üllatus-üllatus! viimane. Kui see ei aita, tormavad nurga taha ja tulevad uuesti, näod õnnest säramas, ja röögivad, et Postimees Juhan Partsi autogrammiga. Ning kinnitavad uskmatutele, et Parts ise istub oma vennaga nurga taga ja andis autogrammi. Hehe. Kui kurb, aga ma ei läinud ikka õnge. Ja kuhu see päike siis nüüd kadus? Mida ma siin puhkan, kui ainus mõte peas on auto-auto-auto ja päikest ka ei ole. :) Ent ikkagi on hea pealinnast mõneks ajaks eemal olla. Peagi hakkab folk. Oo, ülehomme ju!

Asjaolul, et hetkel töötajad kõik osakonna naissoost on, ei ole erilist tähtsust. Nii nagu ei ole ka maitsva munaroa tegemisel tähtsust sellel, kas kokk ise muneda oskab või mitte. See soolise võrdõiguslikkuse teema, mis, nagu ma nüüd sest lugupeetud jaburalauselisest pressiteatest välja loen, mindki peaks jõledamal kombel kaitsma, ajab mind lihtsalt tigedaks. :S Kui mingid sotsiaalministeeriumi ametnikud seesuguste argumentidega kusagile plõksima läheksid, naerdaks nad lihtsalt välja. No, palun lugege seda lauset nüüd ise! Ja mõttega! Kas naised siis on ootmatult munema kukkunud või? Okei, seda autorid tõepoolest ei mõelnud. Ent jaburaid assotsiatsioone palun mitte (väidetavalt) adekvaatsesse teksti lisada. Nii palju kommunikatsiooni võiks olla õppinud ikka iga avalikus sektoris pressiteateid pusiv tegelanna.

Tegelikult peaks oma blogis vist virisemise lõpetama - seda on niigi nii palju. Ja igaüks arvab ju, et teab kõigist kõige paremini. Oeh, aga mõtted kihutavad kui Lynchi kiirteel. Brrr...

No, lihtsalt uskumatu. Ehkki laulupidu oli juba eelmisel aastal, paneb praegu, ETV juubelisünnipäeval nähtav telemeenutus ikka midagi sees värisema. Veider? Aga Hirvo Surva juhtitud "Ilusa maa" kantaat on lihtsalt mega sheff. Uhh...

Niisiis, ETV sünnipäev. Hmm. Mõtteid on viimaste päevade jooksul sellegi sündmusega seoses tekkinud. Võtame või aja loo... Kellele see siis kuulub? Kes selle mäletamise raske tööga siis tegelema peaks? Ja kellel on õigus see endale hoida. Paljut ei mäletata, paljut ei taheta meenutada. Aga mina leian, et minul, 25-aastasel tüübil, on õigus teada minevikku. Ja õigus leida see koht, kuhu pöörduda, et minevikust teada saada. Ent ometi võivat paljud mäletajad teatada, et phäh, jäägu see... Kes seda ikka teada tahab. Kui ma küsin, järelikult tahan. Ja nii ongi - nii kaua, kui on küsijaid, nii kaua tahetakse teada. Tahetakse mäletada. Ons see siis nii keeruline? Ons see siis nii teostamatu?

Vaatan, et põuasuvi on mind blogist nii mõnigi aeg eemale hoidnud. Eks käed-jalad ole ikka tööd täis olnud. Eriti Sun Dance Music Festival. Ja venna meelelolukas külaskäik meie manu. Oh, reedel oli vaja ju Tabasallu vurada, et ikka korralikku rose'd saaks limpsida. Raskeks on see elu siin päälinnas tehtud. Nii, nüüd tuleb "Las jääda ükski mets". Täitsa jabur, seda kuulaks lihtsalt ikka ja jälle. :S

Eelmine sissekanne oli küll pahura alatooniga... Noh, mis teha, et ma nii mõtlen. Selge on, et ses arutelus pole ühest vastust võimalik leida, ent niisama plõksimine ei aita samuti.
Aga täna on uus päev ja uus olemine. Väljas on kasvuhooneefekt ja sees samuti - õhk siin kontoris küll ei liigu. Selle asemel, et tööga tegeleda, keskendusin oma töölaua koristamisele. See on nüüd väga puhas. Ausõna. Ja peale selle leidsin Cannes'i reklaamiasjade hulgast jõleshefi duubelplaadi, mida nüüd kuulan. sync on selle kokku keevitanud ja ajakirjanikele jaganud. Jämm-jämm. Ja Londonist saabunud kolleeg on otsustanud kell viis meid kõiki punshiga üle valada. Tere, esmaspäev!

On üks huvitav nädal olnud. Töine ja tegus, samas vahva ja seiklusterohke. Õllesummeri mõningad õhtud ja eileõhtune Lenny Kravitz kaasaarvatud. Viimane oli tõepoolest sheff. Mind vaimustas juba tõdemus, et tegu pole mingi järjekordse rokipeeruga, keda siia "hulgi" lohistatakse ning et artist ei pakkunud haltuurat, nagu nii mõnigi kord ses maanurgas arvata võiks. Tegu oli väärt artisti ja väärt show'ga, mis jääb mõneks ajaks südant soojendama. Igatahes rokkisime me seal Arenal täiega. Okei, peldikusabad välja arvata. Mul on tunne, et see on Eesti vabaõhuürituste igipõline häda - kunagi pole neid kuivkäimlaid vist piisavalt. Alati tekivad rõlged tunnipikkused järjekorrad ning alati leidub tegelasi, kes parema puudumisel ja kiiremal tulekul mingid aiaäärsed lahendused leiavad. Noh, Õllesummer on parim näide. Meeldiv seal kogetud küll polnud. Okei, võib-olla võib keegi öelda, et ega sa ise ka süüst puhas pole, et ikka lähed ja leiad neil puhkudel kergema tee. Ent see ongi pigem küsimus korraldajatele, kes jämmijaile meeleldi kalli raha eest õlut ja siidrit sisse valavad ega huvitu, kuhu küll loodusseadustest tulenev peaks haihtuma. Brr. Noh, aga see selleks.

Viimase nädala jooksul olen ka armastusele, peresuhetele, inimsuhetele, suhtlemisele palju mõelnud. Põhjus lihtne - Pärnu 19. filmifestivali teleprogramm. Nähtud filmid. Ja teemad, mis ikka ja jälle aeg-ajalt üles kerkivad - kaasaegne perekond, inimestevahelised suhted, naised, mehed, lapsed... minevik, tulevik. Keeruline? Muidugi on. Aga nõuab teatavat regulaarset lähenemist ja käsitlust, mitte vaid kord aastas toimuvat dokfilmifestivali. Sellest lihtsalt ei piisa. Ja tõepoolest käib ajudele, kui parlamendi spiiker teatab äsja lõppenud festivalipäevikus, et hmm, ikka diskussiooni oleks vaja. Huvitav, kes see anonüümne diskussioonialgataja siis olema peaks. Et laest äkki tekib ja siis tähtsad ja veel tähtsamad ehk ka sekkuvad juba käima lükatud avalikku diskussiooni rahvusliku-ühiskondliku moraali üle. Pikkides sisse oma eesmärgipärast suunatud parteikommi ja häälepeibutusmõtteid. (Appi, siinkohal meenub mulle üks lokaalpoliitik, kes kõigi vahenditega ajakirjandusse pääseda püüab, helistades vist tõepoolest ühe väljaande kõigile ajakirjanikele.)
Tigedaks ajab. Tõsiselt. Ma ei saa aru - 101 liiget on rahva esindajaiks valitud, ent selle asemel, et tegeleda siis sellega, milleks ollakse valitud, käib mingi anonüümse Kalevipoja ootamine-otsimine. Või siis süüdlaste mujalt otsimine - et ju see ikka meedia on, mis rahvale jahu pähe valab. Ma ei oleks ehk nii kriitiline, aga tänased repliigid ses saates oli lihtsalt ilmekaimad näited. Ja kui sellele lisada varem välja öeldud avaldused massikommunikatsiooni üle, siis ... Kukal jääb kratsimiseks valusaks.
Aga võib-olla tekibki diskussioon iseenesest, arvatakse. Siis, kui häda käes on. Looduses ju nii toimib - evolutsioon jne. Et kui on külm, kolitakse soojemasse kohta jne jne... Ent sootsiumis see nii paraku ei käi.

Jätke London rahule! Tänane hommik sellele linnale eriti meeldivalt vist ei alanud - kuus pommiplahvatust metroos ja mitmed liinibussides. Linn on paaninkas. Urr.

And now something completely different:

Eesti Posti töötaja tulistas kogemata oma kolleegi

Raplas tulistas Eesti Posti töötaja reedel kogemata oma kolleegi, kes sai kuulitabamuse jalga.
1949. aastal sündinud Jüri käis Raplas Eesti Posti kontoris hooletult ringi oma ametirelvaga ja tulistas ettevaatamatuse tõttu oma 1953. aastal sündinud naiskolleegi jalga.
Lääne prefektuuri pressiesindaja sõnul sai naine kuulitabamuse vasakusse reide.
"Jüri oli Eesti Posti postivedaja ja tal oli sõidukis kasutada ametirelv. Tulistamise hetkel oli mees relva üle andmas oma naiskolleegile, kes oli relvade asjus vastutav isik," ütles pressiesindaja BNS-ile.
Esialgsetel andmetel toimus tulistamine Jüri hooletusest. (BNS)

Hmm... Elu on ikka veider. Ise olen taas töine (üllatus-üllatus!) ja toibunud nädalavahetuse pidudest-bakhanaalidest. PM suvepäevad olid igatahes ülimõnusad - selle tegid veelgi nauditavamaks ringreis H-ga piki Põhja-Eesti rannikut, lõunasöök Altjal ja hilisöine kontsert Käsmu kabelis. Okei, see viimane oli muidugi natuke liiast, sest neidis, kes äsja Kultuuriakadeemia lõpetanud, polnud just kõige paremate muusikute killast. Aga okei, ju ta õpib. Nimi läkski meelest ära, Kaire midagi...

Oo, hommik! Unisuse kompenseerib see, et väljas on jõle ilus :) Eilne päev igatahes mind tappa veel ei suutnud, vaatame, kuidas täna läheb...