"Neetud püksid". See on minu uue hittloo nimi. Laulud sünnivad ju elust enesest, eks? Kui ma endale Ateenast Bershka poest (superlahe kaubamärk!) lumivalged püksid ostsin ja õnnest särasin, et vaid 500 krooniga need kätte sain, siis ei osanud ma muidugi aimata, et kodus satuvad nad pesumasinasse kollase kampsuniga. Mnjah! Eks siis sai Stockmann kodukeemiast tühjaks ostetud, paar päeva solgutatud... Ja olidki püksid valged. Muidugi mitte enam lumivalged, vaid sellised hele-heledad elevandiluupüksid. Okei. Kui ma nad siis täna jalga ajasin, avastasin järsku autoroolis istudes, et olen sigaretikoniga pükstesse augu põletanud. Oi, kui lahe, mõtlesin ma hambaid kiristades. Pealegi on täna ka tubakavaba päev. Miskipärast meenus mulle Alanis Morrisette'i laul "Ironic". Ju siis ei ole need neetud püksid ette nähtud mu jalas istuma.
Aga meie Ateena-saagas oleks see siis juba teine hittlugu. Esimese loo räpiosa saime Korintose rongijaamas passides, kui teadustajatädi jaamahoone ruuporitesse teatas: "Please mind the gap between the train and the plat!" Algul arvasime, et tegu on katkise krapiga. Aga kui see sõnum jäigi korduma, siis leidsime, et tõenäoliselt on kreeklased sõnast "platform" mingi comfy'ma lühendväljendi loonud. Nii me seal siis koos Liisi ja Kareliga räppisime ning laulsime sekka inglaste euroloo viisiosa: "What did you learn at school today..." Oh, Kreeka...
Veel muusikast. Pärast eilset on mul uus lemmik-soundtrack. Olete te kuulnud, kuidas Emilie Simon "Pingviinide marsile" tausta laulab? Uuuu! :)
31.5.06
30.5.06
Vähk ja tomat
Ja muidugi ei saa ma üle sellest, et Judy Dench ja Ewan McGregor end eelmisel reedel toiduks maskeerisid ja, üks vähi, teine tomatina, Traffalgar Square'ile patseerima läksid. See lihtsalt on nii hillariously funny. :)
29.5.06
Vaikus on kuldne...
Mõtlesin tõttöelda, et teen selles va isiklikus bloogimises pausi. Et mida ma siin ikka patran, pigem võiks kätte võtta ja mingit asjalikku ja üldhuvitavat teemabloogi edendama hakata. Aga sellisel juhul peaks end tõepoolest vist põhitöölt lahti võtma, vastasel juhul ei saaks üldse ju kirjutatavasse süveneda. :) Ent siis avastasin ma, et 22. mail avati NYCis 5. avenüül hiiglaslik Apple'i pood ning see lihtsalt karjus selle järgi, et ma sellest sissekande teeksin. Nagu kirjutavad muuilmsed ajaveebid, on see pood lahti 24/7 ning on arhitektuuriliselt üks Apple'i kõige vingemaid poode üleüldse. Pidulikul avatseremoobinal viibis teiste seas loomulikult Apple'i boss Steve Jobs, aga ka Spike Lee, Finesse Mitchell, James Woods, Kevin Bacon, Julianne Moore, Elizabeth Berkeley, Chris Parnell ja paljud teised Mac'isõbrad.
Ja mina? Kus olin mina? Hmm... Okei, Ateenas. See polnud ka just mitte paha valik. Viimaks võttis meid 40-kraadine päike ning mul oli tunne nagu kleepuval Ida-Saksa turistil, kes lääges palavuses mööda suurlinna peatänavaid roomab ning sihitult järjekordset butiiki otsib. Ah, ärge küsige, miks just Ida-Saksa turist... Pilte on nii palju ja nii häid, et ma kohe ei tea, kuhu need panna. Plaadile mahtusid küll, aga miskipärast ei suutnud meie DVD-mängija neid ette vuristada. Ja tulemuseks oli see, et 650 pilti tshillis meie silme eest mööda umbes viie tunniga. Nii annan üheks valikuks hoopis Kareli fotod. Tal on vähemalt veebis ruumi. :) Ja niikuinii jääb mällu enam, kui siia kunagi üles jõuan kirjutada.
Ja mina? Kus olin mina? Hmm... Okei, Ateenas. See polnud ka just mitte paha valik. Viimaks võttis meid 40-kraadine päike ning mul oli tunne nagu kleepuval Ida-Saksa turistil, kes lääges palavuses mööda suurlinna peatänavaid roomab ning sihitult järjekordset butiiki otsib. Ah, ärge küsige, miks just Ida-Saksa turist... Pilte on nii palju ja nii häid, et ma kohe ei tea, kuhu need panna. Plaadile mahtusid küll, aga miskipärast ei suutnud meie DVD-mängija neid ette vuristada. Ja tulemuseks oli see, et 650 pilti tshillis meie silme eest mööda umbes viie tunniga. Nii annan üheks valikuks hoopis Kareli fotod. Tal on vähemalt veebis ruumi. :) Ja niikuinii jääb mällu enam, kui siia kunagi üles jõuan kirjutada.
14.5.06
Ergav kõrbepäike...
13. mai, kell 23.22. Oleme end City Plaza Athens nimelise hotelli toas suhteliselt unne prantsatanud. Võiks ju imestada, et mis see siis nüüd tähendab – ole siis Ateenas ja roki täiega! Aga tõesti, kui lennuk startis Tallinnas kell 8 hommikul ning kohal tuli nagu ikka olla varem, siis võtab see tramburaitamine ühe päeva kohta ikka läbi küll. Akna taga siin Ateena kesklinnas kostub jõmistamine niikuinii selgelt – nagu meenutas SL Õhtulehe fotograaf Mati Hiis olümpiamängude-aega, siis võib arvata, et Omonia väljaku lähistel ei lõppe pidu kunagi. Nii keerasin endale just kõrvaklapid pähe ja panin Bob Sinclairi „Love Generation’i“ voogama. Kohe parem hakkas. ?
Unine päev algas muidugi põnevalt. Ma ei saa midagi sinna parata, et mul on põnev vaadata, kuidas kollased konkurendid koos meiega kuidagi õhku tõusta ei saa, sest üks neist – see piletite omanik – on otsustanud lennu sisse magada. Kas ma võin kas või kergelt muiata? Aitäh! Nii me siis lendasime kolmekesi ja tiksutasime peagi ohtrate kohvidega Prahas aega parajaks… Kuigi ma lubasin, et panen homme saabuvatele Eesti ajakirjanikele nii konspiratsiooni mõttes Walkeri pubisse esimese laua alla väikese tervitussõnumi, jätsin selle tegemata. Ega julgenud isegi puidust toolile sõnumit kraapida. Noh, a la „Vova bõl sdjes“ või midagi muud sellist.
Kui te olete Ateenas käinud, siis teid muidugi ei üllata see siniselge saabumine, aknast vaade paralleelselt lennusihiga mööduvale Apenniini poolsaarele. Ent mina lihtsalt vaatasin ja hoidsin hinge kinni, sest pilt Itaalia saabast Aadria mere rannikul oli lihtsalt imeline. Rääkimata maandumisest selgepiirilistest mägedest ümbritsetud Ateena lennuväljal. Oh. Hea hakkas. Kui tunnipikkuse metroosõidu järel muidugi liftiga Victoria väljakule tõusime, meenus hetkeks taas kaader AbFab‘ist – seesama, kus Edina ja Patsy Marokosse jõuavad ning Saffy kõrvalt kuumusest kopsti! kokku kukuvad. Hehe. Ent ilm on ikkagi petlik: niipea, kui päike silmapiiri taha vajub, jahtub õhk ning ilma sooja fliisita ei saakski enam hakkama.
Lauluvõistluse orgunniga on muidugi nagu ikka lõunamaades – üks ei tea, teine ei näe, kolmas ei kuule ja neljas jookseb vabandades viiendat otsima. Pärast tuleb välja niikuinii, et viies ei oska inglise keelt ning helistada tuleb kuuendale. Ja nii edasi. Ateen aolümpiakompleksil puudusid igatahes igasugused viited sellele, kust me küll akrediteerimise tehtud võiksime saada. Pärast kolmveerandtunnist tiirutamist ja korvpalli sisehalli ühest otsast tagasi saatmist leidsime õige augu üles… Ning jõudsime niimoodi sisehalli selle sama otsa juurde tagasi. Ainult et teiselt poolt tara. Oli siis tõesti palju palutud, et meid oleks juba siis õigesse kohta juhatada, kui me selles Õiges Kohas juba olime…? Ju vist. Ma ütlen – lõunamaade asi. Kuulsin, et nädala algul saabunud euroklubi aktivist Ivar Laev koges samasugust juhmust ja tralli, mistap nõustun temas tärganud emotsiooniga – ai, kurat, kui saaks, lööks kedagi! Vähemalt toimivad siin shuttle-bus’id. Okei, pisut veidralt, sest saa sa nüüd aru, mis on „ametlik hotell“ (kus meie peatume) ja „ametlikum hotell“, kuhu bussid sõidavad. Ah, ega ma kurvasta: tagasiteel jõudsime heita esimese pilgu Akadeemiale ning vanalinnale – Akropolile. Võimas. Ühest pilgust ei piisa, tõttame sinna peagi tagasi… ‚Hingemattev‘ pole sugugi liialdatud adjektiiv. Nii, nüüd tümpsib kõrva rumeenlane. Tundub, et aeg on tänane jutupaunik kinni panna.
Unine päev algas muidugi põnevalt. Ma ei saa midagi sinna parata, et mul on põnev vaadata, kuidas kollased konkurendid koos meiega kuidagi õhku tõusta ei saa, sest üks neist – see piletite omanik – on otsustanud lennu sisse magada. Kas ma võin kas või kergelt muiata? Aitäh! Nii me siis lendasime kolmekesi ja tiksutasime peagi ohtrate kohvidega Prahas aega parajaks… Kuigi ma lubasin, et panen homme saabuvatele Eesti ajakirjanikele nii konspiratsiooni mõttes Walkeri pubisse esimese laua alla väikese tervitussõnumi, jätsin selle tegemata. Ega julgenud isegi puidust toolile sõnumit kraapida. Noh, a la „Vova bõl sdjes“ või midagi muud sellist.
Kui te olete Ateenas käinud, siis teid muidugi ei üllata see siniselge saabumine, aknast vaade paralleelselt lennusihiga mööduvale Apenniini poolsaarele. Ent mina lihtsalt vaatasin ja hoidsin hinge kinni, sest pilt Itaalia saabast Aadria mere rannikul oli lihtsalt imeline. Rääkimata maandumisest selgepiirilistest mägedest ümbritsetud Ateena lennuväljal. Oh. Hea hakkas. Kui tunnipikkuse metroosõidu järel muidugi liftiga Victoria väljakule tõusime, meenus hetkeks taas kaader AbFab‘ist – seesama, kus Edina ja Patsy Marokosse jõuavad ning Saffy kõrvalt kuumusest kopsti! kokku kukuvad. Hehe. Ent ilm on ikkagi petlik: niipea, kui päike silmapiiri taha vajub, jahtub õhk ning ilma sooja fliisita ei saakski enam hakkama.
Lauluvõistluse orgunniga on muidugi nagu ikka lõunamaades – üks ei tea, teine ei näe, kolmas ei kuule ja neljas jookseb vabandades viiendat otsima. Pärast tuleb välja niikuinii, et viies ei oska inglise keelt ning helistada tuleb kuuendale. Ja nii edasi. Ateen aolümpiakompleksil puudusid igatahes igasugused viited sellele, kust me küll akrediteerimise tehtud võiksime saada. Pärast kolmveerandtunnist tiirutamist ja korvpalli sisehalli ühest otsast tagasi saatmist leidsime õige augu üles… Ning jõudsime niimoodi sisehalli selle sama otsa juurde tagasi. Ainult et teiselt poolt tara. Oli siis tõesti palju palutud, et meid oleks juba siis õigesse kohta juhatada, kui me selles Õiges Kohas juba olime…? Ju vist. Ma ütlen – lõunamaade asi. Kuulsin, et nädala algul saabunud euroklubi aktivist Ivar Laev koges samasugust juhmust ja tralli, mistap nõustun temas tärganud emotsiooniga – ai, kurat, kui saaks, lööks kedagi! Vähemalt toimivad siin shuttle-bus’id. Okei, pisut veidralt, sest saa sa nüüd aru, mis on „ametlik hotell“ (kus meie peatume) ja „ametlikum hotell“, kuhu bussid sõidavad. Ah, ega ma kurvasta: tagasiteel jõudsime heita esimese pilgu Akadeemiale ning vanalinnale – Akropolile. Võimas. Ühest pilgust ei piisa, tõttame sinna peagi tagasi… ‚Hingemattev‘ pole sugugi liialdatud adjektiiv. Nii, nüüd tümpsib kõrva rumeenlane. Tundub, et aeg on tänane jutupaunik kinni panna.
8.5.06
Näh, kuidagi ei jõua...
Vaatan ja imestan - kohe kuidagi ei jõua sissekandeid teha. Ehkki tahaks. Näiteks rääkida suurepärasest suveilmast, mis Eestisse on viimaks ometi saabunud. Või sellest, et Dame Susan taas töökorras on. Kogu laupäev läks sellele, et vanamoorile hing sisse saada. Õnnestus. (Tegelikult räägin ma muidugi oma autost, aga nii on ju lõbusam:)) Ja laupäeva õhtu tuli armsate inimestega. Ja kerge valge veiniga. Rõhk sõnal kerge. Pühapäeval nii kerge ei olnud. Hip-Hip! Nüüd jääb üle vaid pisut päevi lugeda, mil saab mõneks ajaks Eestis lahkutud. Eurovisioon tuleb ju ometi lugejateni tuua. Eks?
2.5.06
Päev linnas
See, mis täna varahommikul Tallinna peale oli langenud, oli midagi enneolematut. Kas te juhtumisi nägie seda saguvinet, mis kella viie paiku linna kohal heljus? (Okei, huumor-huumor!) Aga mina nägin, sest kõmpisin siis tööle. Nagu ütles Kirill Teiter mulle tänahommikuses intervjuus: "Kulu-kulu-kulu-kulu-kulu /--/ Omanikel on ju poh..l /-- jne/"... Naljast oli asi muidugi kaugel - eilseste põlengutega õhku paiskunud soga oli lihtsalt linna kohalt alla vajunud. Ning tänane päev tõi seda kõike lihtsalt meeletus koguses juurde. Seda lehka ei pidanud enam uksedki - kogu maja oli täna seda täis - nii kodus kui tööl.
Ja kui veel hommikuse intervjuu peale mõelda, siis tõtt-öeldes ei teagi öelda, kumb pool siis tegelikult süüdi on. Kas omanik (eraisik või omavalitsus), kel on tõepoolest poh..l, mis ta maadel toimub ja miks see ahvatlev laga seal laiutab, või pahatahtlikud/kogemata kombel süütajad. Krt, aga see on tõepoolest totter, et eestlastel nii poh..l on. Arutasime ühel heal päeval, et kust see kuramuse kulupõletamine üldse pärineb. Lihtsalt - paneme tule otsa ja vaatame, mis saab. (Kuigi ma mäletan, et tõepoolest tuli lasteaias väiksena lehti põletada, neid rehaga rõõmsalt virna kuhjates...) Mnjah, midagi on ikka väga sassis, kui õnnetud soomlased kurdavad, et kogu Eesti ja Vene kulupõleng nendeni kandub. Kas lausest "ärge põletage kulu" piisaks? Hmm, vaevalt.
Ja kui veel hommikuse intervjuu peale mõelda, siis tõtt-öeldes ei teagi öelda, kumb pool siis tegelikult süüdi on. Kas omanik (eraisik või omavalitsus), kel on tõepoolest poh..l, mis ta maadel toimub ja miks see ahvatlev laga seal laiutab, või pahatahtlikud/kogemata kombel süütajad. Krt, aga see on tõepoolest totter, et eestlastel nii poh..l on. Arutasime ühel heal päeval, et kust see kuramuse kulupõletamine üldse pärineb. Lihtsalt - paneme tule otsa ja vaatame, mis saab. (Kuigi ma mäletan, et tõepoolest tuli lasteaias väiksena lehti põletada, neid rehaga rõõmsalt virna kuhjates...) Mnjah, midagi on ikka väga sassis, kui õnnetud soomlased kurdavad, et kogu Eesti ja Vene kulupõleng nendeni kandub. Kas lausest "ärge põletage kulu" piisaks? Hmm, vaevalt.
Subscribe to:
Posts (Atom)