Reedel õnnestus mul C.C. Plazas käia vaatamas samal päeval maailmas esilinastunud filmi "Hollywoodlandi" , peaosas Adrien Brody, Diane Lane, Ben Affleck ja Bob Hoskins. Kui küsite, kas mulle see film meeldis, siis ei oska ma tõtt-öelda üheselt vastata.
Loomulikult annab väide "põhineb tõsielulistel sündmustel" filmile päris palju juurde - võid vaatajana ette kujutada, milline see "saan filminäitlejaks ja kuulsaks - kui vaja, siis ka läbi magamistubade" 1950ndatel välja nägi. Ning mõtled: tõepoolest, nii võiski see olla (seda enam, et hoolimata selle põhitõe teadmisest ei pruugi see sind aidata). Niisuguse ajaloolise tagasivaate ja filmitööstuse kuldajastu kulissidetaguse sissepõike vastu pole mul kunagi midagi.
Seda enam, et film on lavastatud kahes ajamõõtmes: enne ja pärast sündmust 'iks' - siinkohal on selleks näitleja surm. On üks ilueedi, kes tahab saada filmiilma tippu (Ben Affleck), ent kelle vaimsed võimed küündivad tööstuse arvates vaid tele-ekraanil Supermani kehastama. Ning pärast tema surma (mõrva?) leidub üks pankroti äärel vaevlev ja suuresti just seepärast oma perekonnast, naisest-pojast ilma jäänud eradetektiiv (Adrien Brody), kes soovib näitleja surmamüsteeriumi lahendamisega ise tagasi jalgadele saada, roimast kasu lõigates tuntuks ja tööpakkumistega üle kullatuks saada.
Nii loodavad mõlemad muidugi meedia imettegevale toimele: detektiiv ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et pääseda ajalehtede esikülgedele nii nime kui näoga. Ka Afflecki kangelane ei pelga ära võimalust pääseda nime ja näoga seltskonnaveergudele. Kehtib põhimõte "kui sinust ei räägita, siis pole sind olemaski".
Ent kas see oligi siis filmi mõte - mõelge vaid, mida kõike kuulsuse nimel ei tehta? Kah mul üllatus! Meelelahutustööstuse ajalugu vaadates on selliseid näiteid sadu tuhandeid. Üks järjekordne film ei portreteeri seda mingilgi moel kuidagi erilisemalt või paremini. Aga samas paelus mind üks teine mõte - inimlik mõõde, mis avaldus täies alastuses alles filmi viimases stseenis. Siis, kui selgus, et mingit mõrva polnudki ning Afflecki põhjakõrbenud tegelaskuju end ise tappis, leidis Brody õnnetu detektiiv, et heh, ehk peakski nüüd selle jama selja taha jätma ning naasma oma poja ja naise juurde, proovida uuesti... Ent vaevalt see nüüd filmi baseline oli. Segane värk tõepoolest. Aga ehk tuleks mul see film lihtsalt uuesti üle vaadata... :)
Näitlejatööd on muidugi suurepärased, eriti Diane Lane'i mängitud MGM-i bossi naine, kes tahes-tahtmata tunneb end kõigi nende näitlejaid piiravate lehtsabade ja üles löödud wannabe'de seas ühtäkki vanana ja väsinuna. Tunneb, et teda enam ei taheta, hoolimata sellest, et rikkus ja võim lubaks tal tunda end Hollywoodi kuningannana. Aga mis teha, kui algselt tema mängukanniks olnud George Reeves (Affleck) peagi leiab, et temasugune mees võiks palju noorematega hullata... Nii et - oleme oma eludes ise süüdi. Ise süüdi. Hmm. Maybe.
***
Ise üritasime äsja Smaugil küüsi lõigata. No, küll on tüütu ühe kulliküüntega jonnipunni ohjeldamine. Aga - oh-oh-oo! - õnnestus. Peaaegu. Ühe esikäpa väikest küünt keeldub ta meile esitlemast. Pervert. Selle asemel läks ta solvunult vannituppa ja jääb tõenäoliselt mõneks ajaks sinna. Olen otsustanud televiisori vaatamise asemel tutvuda lähemalt Lonely Planeti raamatuga "Moscow", sest homme seisab ju üks väike tripp ees. Loodan siiralt, et jõuame õigeagselt Luzhniki staadionil toimuvale Madonna kontserdile. Ning et kuulujutud sellest, kuidas sinna kogunev rahvasumm vana staadioni purustab ning see eluohtlikult kõigile peale kukub, ei vasta tõele. Või vähemalt ei lähe täide. Brr! Tere, Moskva! Ei tea, kas peaks rongisõidu eel endale Gena ja Potsataja maskid ka ostma... Või midagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment