Ehk siis uutmoodi...

Pärast neli aastat kestnud blogimist olen end nüüd bloggerisse üles tõstnud. Põhjusi on siinkohal mitmeid - vaatame, kuidas asi edeneb. Siinkohal ütlen aastaid möllanud kujundusele head aega - baibai! :)

Detsember on saabunud igatahes hoogsalt - jõuluaeg läheb mürinal ning sestap ka mitmed aastalõputoimetused, mis aja nüüd vaat et topelt röövib. Aga pole hullu, selle kõige juures õnnestus pühapäeva õhtul lõpuks ometi ka tantsusaate lõpuüritusel käia ning tõestada mõned tunnid hiljem politseile, et ma olen tõepoolest kaine autojuht. Ei, mul pole tegelikult midagi selle vastu, et Tallinna (või ka kogu Eesti) tänavad on politseinikke täis, kes aeg-ajalt ka liiklejate kainust kontrollib, ent pühapäeva õhtul kobis liikluspolitsei TV 3 lähistele üksnes sellepärast, et seal olla tantsusaate finaal - ju mõni ikka vahele jääb, mõtlesid "korrakaitsjad". Ja see on tõeline tõprategu. Mulle on isegi teada, kust nad selle lõpupeo kohta kuulsid, aga... Las ta jääda. Vähemalt pidi politseineiu tõdema, et olin tõepoolest kaine. Hip-hip!

Eile õhtul me tantsukunstiga igatahes jätkasime. Et Vanemuine tõi oma I.D.A. tantsufestivali Estoniasse, siis kiikasime, kuidas tantsija-koreograafi Inaki Urlezaga balletitrupp Argentina tangot tantsis. Tantsulavastuse esimene osa "Apollo ja ta tädid" oli väga igav. Ega mul tantsutehnikale ju etteheiteid polnud - liiatigi on hea tulla jutust kõmisevast toimetusest Jacques Offenbachi päris hea muusika saatel tantsisklevat vaikelu vaatama-kuulama; saab enda mõtteid mõelda -, ent mulle ei meeldinud selle meesprimadonna koreograafia. See oli seosetu ja ebakorrapärane. Olgu, võib-olla oli kehade asümmeetriline paigutus ja sünkroonist väljas olev liikumine laval taotluslik, ent sellisel juhul jäi see taotlus mõistetamatuks. Teine osa "Destiny Buenos Aires" oli sellepärast lahedam, et vähemalt sai hea tango saatel ehtsaid lõunaameeriklasi tangot vihtumas näha. Samas polnud ka siin üheksa esitatud tantsunumbri vahel mingit seost.. Peale hämara jutu kavalehel, kuidas koreograaf mööda maailma rändas, tantse vaatas ja jõudis ikka oma koju Buenos Airesesse tagasi. Mnjah.

Kui ooperist juba juttu tegin, siis - ma ei saa aru, mille kuradi pärast on Rahvusooperi ja Eesti Kontserdi koduleheküljed fänsi-mänsilt võõrkeelsed: www.opera.ee ja www.concert.ee. Rääkimata sellest, et kui eilse lavastuse kohta rohkem teada tahtsin, keeldus esimene aadress üdlse avanemast. Kuid see pole peamine.
Peamine on see, et kui igal pool mujal tänavapildis eeldatakse olevat normaalne keeleseaduse järgimine, siis veebis see miskipärast ei toimi ega peagi toimima. Ausõna, suvalisel välismaalasel on kama, kas see aadress on ooper.ee või opera.ee - kui ta tahab, leiab ta meie Rahvusooperi kohta niikuinii infot.
Miks ei võta keelenärijad seesuguste nõmeduste kallal närida? Sellest tulenevalt võiks ju Eesti Televisiooni veebiaadressi liiginime arvestades hoopis ent.ee-ks nimetada, sest see on siiski Estonian National Television ('national' rõhutab rahvuslikkust), või siis näites epst.ee-ks, sest see võib olla ka Estonian Public (Service) Television. Nõme-nõme!

Sellest kultuuriplahvatusest (loe Jüri Naela kommentaari tänases Hip!-is avaldatud loole tantsusaate finaalist) tõugatuna lõpetasin õhtu hoopis filmikultuuri elamusega, vaadates ära filmi "Perfume". Ma ei tea, kas seda saab muidugi elamuseks nimetada. Ehkki Ben Whishaw mängis peategelast, suhtlemishäiretega Jean-Baptiste Grenouille'id väga hästi, niisamuti tegid hea rolli minu alatine lemmik Alan Rickman (Antoine Richis) või Dustin Hoffmann (Giuseppe Baldini), jättis lugu kolmeteistkümne neitsi mõrvamisest paradiisilõhna nimel suhteliselt ükskõikseks. Võib-olla sellepärast, et filmi lõpus ei saanud mõrtusaks mitte teenitud karistust, vaid rahvas kukkus teda nii jumaliku parfüümi loomise pärast taevalikuks ülendama. Natuke liiga veider muinasjutt minu jaoks. Ent ära vaadata tasub ikka - eriti soovitan siis, kui te tahate head inglise keelt kuulda (see on muidugi eriti naljakas, arvestades, et tegevus toimub 18. sajandi Prantsusmaal, üks tegelaskujudest on itaallane ning filmi rezhissöör on hoopis sakslane Tom Tykwer, kes on teinud näiteks ka "Lola jooksu").