Nüüd on minu jaoks jõulud käes. Oligi kõrini sellest rohelisest rohust ja korduvkasvavatest seentest, mis vihmapladina saatel ikka ja jälle nina maa seest välja pistsid. Ma saan muidugi aru õhetest, et küttekulud on nüüd madalamad jne., ent kaua võib! Kui ma tahan aastaringset rohelust, siis sõidan ma säärasesse piirkonda elama. Siinses parasvöötmes võiks talviti ikkagi lund näha.
Eile õhtul hakkas see siis peale - ühtäkki oli kogu linn lumesajus, ja hommikuks maa lumevaibaga kaetud. Super! Öö oli taas valge, päev oli taas helge (taevas läheb lumesaju järel ju siniseks ja selgeks, eks ole!) ning tuju läks heaks. Hommikul ootas mind hoovis lõbus pilt: kõik autoomanikud sahmisid ümber autode ja kraapisid neilt jääd-und-lund. Võtsin kampa ja siuh-säuh, auto pääses taas vabadusse.
(Kui autost veel rääkida, siis otsustasin nädalavahetusel selle enne kuurortlinna firma jõulupeole sõitu puhtaks kasida. No mis kasu on Statoili survepesust, kui pühapäeval pealinna tagasi jõudes oli masin sama sopane. Ho-ho-hoo, stupid me!)
Nüüd, mil Diana Kralli jõulualbum on tuju veelgi soojemaks teinud, on aeg hakata sellele mõtlema, mida kingikottidesse pakkida. Grr. :)
Aga viimased nädalad on olnud rasked. Kahjuks.
0 comments:
Post a Comment