Eesti elu on tõepoolest naljakas. Aastal 2007 saab vaid tõeline meediaignorant või veebivõõrik (kas nende mõistete vahele võib võrdusmärgi tõmmata?) öelda, et blogindus on midagi ekstraordinaarselt uut ja enneolematut. Siinkirjutaja blogib muretult juba 2002. aastast alates, sõber Siim Teller minu mäletamist mööda isegi veel varem jne, ent nelja aasta jooksul on seda meediumi ja selle võimalusi üksnes naljaks peetud.
Seda hoolimata sellestki, et Technorati andmeil on üleilmne blogosfäär viimase kolme aasta jooksul suurenenud kuuskümmend korda ning oktoobri algul loeti blogisid maailmas kokku 34,5 miljonit. Arvestades, et see number kahekordistub kuue kuu jooksul, pole imestada, et praegu arvatakse neid veebis olevat ca 55 miljonit.
Aga näe, väikesesse Eesti-nimelisse maanurka seal kusagil Läänemere kaldal jõuab veebi sisu tegelik olemus ja selle üha avarduvad võimalused alles siis, kui põline uue meedia vastane Priit Pullerits või Edgar Savisaar valimiste eel blogima hakkab. Uskumatult naljakas on see Eesti elu tõepoolest. Ja ometi armastame me pidevalt endale rinnale taguda ja teatada, kuivõrd väärikad tiigrihüppajad oleme. See on vist ammu selge, et peale formaalse hüppe jäi sisuline hüpe ära. Või siis teisiti - pärast esimest möirgega tehtud hüpet jäi see suur ja töhm tiiger ühe koha peale kukalt kratsima ja mõtlema, et kuhu ma nüüd sattusin ning ei tea, kuhu poole see kodu küll võiks jääda... :)
1 comments:
Heh, sinusugused ju pasundavad lehtedes sellistest mõttetustest... On jah jube naljakas see elu.
Post a Comment