Ma ei saa midagi parata, aga laupäevast alates on tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma. Midagi on lihtsalt õhus. Tegelikult tean ma vastust ka. Õhus on kevadet. Kui ma ainult suudaks sõnadesse panna seda kohe-tuleb-kevad-ja-läheb-soojaks-lõhna, mis linna kohal heljub. Hästi vinge! See teeb tuju pisut rõõmsamaks ja paneb õhtuti muremõtteid unustama. Noh, et siis mõtled, et kohe läheb kõik paremaks, toredamaks, ilusamaks ja helgemaks. Haa-haa, dream on, nõme mees, ütleb minu evil twin mu peas.
Aga muidu on lõbus - naabermajast avastati kakskümmend kilo trotüüli ning, nagu vihjasid kolleegid, võinuks ma selle kärgatuse järel küll Smaugiga orbiidile söösta. Nii nad siis soovitasidki kallimatest asjadest kinni hoida ja oodata. Kujutasin end juba ette Smaugiga diivani all kössitamas ja kärgatust ootamas. Selle asemel suutsime Renoga hoopis välisukse luku ära lõhkuda. Palju õnne, tõesti! Ja et ma unustasin ukse seestpoolt avada, tekkis poole tunniga ukse taha kenake saia-leiva järjekord - kui majahaldaja helistas ja soovitas naabrit tuppa sooja lasta, oli päris piinlik neid tigedaid silmapaare silmata.
0 comments:
Post a Comment