Eileõhtune Eesti muusikaauhindada gala Tartus Illusionis oli muidugi tore. Väljapeetud, salongilik, rahulik. Nägi palju sõpru-tuttavaid, karvaseid ja sulelisi. Show oli vahva (erit Tanel Padari & The Suni kraftwergilik "Võta aega" - kõva sõna!) ja meeleolukas.
Ent samas oli see kõik ikkagi liiga rahulik, kohati isegi morbiidne ja kolkalik. Kahju. Ei, küsimus ei ole korralduses, pigem on küsimus Eesti muusikutes. Nii mõnegi puhul tekkis mõte, et äkki ta lihtsalt pelgab seda auhinda vastu võtta. Et äkki hakkab keegi pärast mõnitama, et näe nõmedik, sai mingi muusikaauhinna. Vuditi lavale, võeti priis, öeldi häbelikult "aitäääähh" ning tatsuti kiirel kõnnakul minema. Veider - kui tegu on ikkagi fonogrammitootjate antava preemiaga, siis peaks see ju tähendama parajat tunnustust. Ning kaudselt ka mõju müügile, sest tahes-tahtmata tuntakse huvi väljavalitute vastu.
Muidugi, eks etteheiteid ole ka fonogrammitootjaile. Nii küsisid muusikud hilisemal peol õigustatult, miks puudub auhinnanimistus aasta popartisti preemia. Või hoopis Grammy'lik klassikalise muusika preemia. Kas nemad siis ei tee plaate? Kas neid siis ei osteta? Liiatigi hämmastas kõiki, miks peab auhinnatseremoonia meenutama üheksakümnendate alguse missivalimisi, kus auhindu tulevad üle andma sponsorite esindajad, mitte tsunfti enda väärikad tegijad. Ent see kõik on teisejärguline kolmanda häda ees - ma küsin, kellele see gala siis ikkagi mõeldud on? Kohale tulnud ajakirjanikele? Iseendale, see tähendab naaberlaudkonna ansamblile?
Selliseid galasid tuleb teha rahvale, fännidele, plaadiostjaile. Olgu selleks teleülekanne (eelmisel aastal TV 3s) või avalik gala (nagu kunagi Saku Suurhallis), ent see peab olema mõeldud muusika lõpptarbijale, ostjale. Ma ei nõustu Vaiko Epliku lausega, mille ta oma "tänukõnes" pillas, kui minu antud aastahiti preemiat vastu võtma tuli: "Muusika ja bisnis ei käi kokku." Muusika ongi bisnis. Vaevalt et muusikud nüüd niisama igavusest või hobist viitsiks garaazhinurgas tinistada ning elada igavesti kestvat muusikaboheemi elu. Muusika on tahes-tahtmata turul (okei, kui me just internetipiraatlusest ei räägi, eks) ning turgu tuleb mõjutada, tarbijat tuleb panna tarbima. Olgu selleks kasvõi seesugused hoovad nagu kohtumine fännidega, säravad galad või minu pärast kas või seltskonnaajakirjandus. Eks igaüks mõelgu oma stiilile. Nii oligi kentsakas, et fonogrammitootjad ei suutnud oma sponsoritelt Haabersti Majalt, Playtechilt või mõnelt muult küsida 100 000 ülekandekrooni.
Hoopis iseasi on muidugi, miks ei suuda rahvusringhääling ETV nii väärika ja olulise tööstusharu (eestlane on laulurahvas, right?) auhinnagalat üle kanda, sellal kui igasugu sporditippe ja ninne-nänne suudetakse küll näidata. Sama küsimus kehtib ka Raadio 2 kohta, kes väidetavalt algselt pidi ülekande tegema, ent siis jäi see miskipärast olemata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment