Tänu empsi soovitusele ostsin Loomingu Raamatukogu sarjas hiljuti ilmunud Maria Kirschbaum-Pljuhhanova raamatu "Mälu hoiab meid eluaeg koos", milles naine meenutab Eesti elu 1920ndatel ja 1930ndatel, mil üks Venemaal natsionaliseerimise tagajärjel varanduseta jäänud perekond Eestis end taas jalgadele üritas saada. Et ei ole raamatut veel lõpuni lugenud, ei taha anda hinnangut autori nägemusele eestlaste, venelaste, sakslaste ja juutide omavahelistest suhetest minevikus. Ent juba nüüd on selge, et see, kes tunneb huvi ühe lihtsa inimese ja tema lihtsa loo vastu omaaegses Revelis, saab siit vinge lugemiselamuse. Liiatigi heidab see omaaegsele Eesti pealinnale ja alles tärkava riigikese argipäevale hoopis teistsuguse, intiimsema pilgu kui mistahes ajalooõpik.
Nädalavahetus tõi aga ülipika raadioprogrammi (nüüdsest siis laupäevane Vikerhommik kella 5.30-11.00!), sünnipäevapiduse laupäeva (armas Rait, kuigi teie maja ja -pidamine on lihtsalt ülivahva, ei mahu mulle pähe, misjaoks te ikka tsivilisatsioonist nii kaugele kolisite) ning veidra reality-strike'i öises Tallinnas, mis tulenes sellest va kuu algul sisse seatud suitsetamise keelust. Kuigi eelmine sissekanne sai päris mitu kriitilist kommentaari (noh, et elu ikka ilma suitsuta on hea jne - millele ma muuseas üldse vastu ei vaidle!), on tõelus see, et ööklubid on nüüd suitsuvabad (ja lehkavad lihtsalt veidralt), ent selle asemel on kogu lõbutsev suitsetajaskond kohvikute-klubide ees tänavatel.
Varahommikul Sauna tänavast mööda jalutajat ootas ees küll kentsakas vaatepilt: kolmest sel tänaval asuvast ööklubist paariks suitsuks õue tulnud seltskonnad sõbrunesid lärmakalt omavahel ega kippunudki pimedasse klubikeskkonda tagasi. Milleks, eks! Kindlasti tuleks endale vanalinnakorteri ostnud jõukureid liigse raha eest peksta ja nüpeldada, aga miskipärast hakkas mul neist, kes ses piirkonnas elavad ja magada üritasid, lihtsalt kahju. Liiatigi pole klubide ees piisavalt tuhatoose, mistap on tulemuseks koniläbune munakivisillutis. Ilus? Võib-olla. Peaasi, et klubid puhtad oleksid. Eks? :)
Pühapäeval ärkasin pahuralt ja viskasin peaaegu kogu riidekapi sisu prügikasti. Pärast oli hirmus piinlik hoovi autot võtma minna, sest prükkarid olid jõudnud tunni ajaga endale kiire moedemmi teha, minu parimad hilbud endale selga tõmmata ja siis elavalt vadistades minema kongerdada. Loomulikult jäi "kehvem kraam" siia-sinna vedelema. Kurat, küll tulid nüüd peened poisid välja - kõik ka selga ei sobi! Ja seejärel vurasime juba Pärnusse, et superstaari-Birgit ja superstaari-Luisa oma silmaga üle kaeda. Ei taha küll kuidagi uhkustada, aga ehkki isiklikult hindan Luisas peituvat äksi ja kuraasi, olin Birgiti võitjaks hääletamises enam kui kindel. Kui ennustada tulnuks, pakkunuks talle isegi suuremat toetusprotsenti kui 56,2. Aga näe, nii tasavägiseks läks. Muidugi, Birgit Õigemeele "Bring Me To Life" oli lihtsalt fantastiline.
Eraldi võiks kiita aga reklaamipauside ajal Pärnu kontserdimajas passivat publikut rõõmustanud warmupper'it Tõnis Millingut, kes oma reipusega suudaks vist karud ka tantsima panna. Öine tagasisõit pealinna mind küll eriti ei rõõmustanud - ise tuli ju roolis olla. Grr! Hea, et debiilikjobud, kes kõigist kontrollimatult mööda tuhisevad, selleks ajaks juba teelt kadunud. Loodetavasti end juba surnuks sõitnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment