Metsa seenele, aa-uu-aa-uu-aa-uu!

Mõeldud-tehtud. Okei, tegelikult oli mõtlemise ja tegemise vahel päris mitu päeva (selles oli süüdi Reno ülivägatore sünnipäevapidu stiilis "Hey, you - Pudisoo people"), ent siiski suutsime end Verniga eile mobiliseerida ning õhtupoolikul põhjarannikule vurada. Nüüd on mul majapidamine männiriisikuid, pilvikuid ja puravikke täis. Eile vaatasin seda kapinurgal kõrguvat virna ja olin valmis pärast toredat korjeelamust need lihtsalt ära viskama. Aga ei - tuleb ära teha. Ostsin seks puhuks isegi ohtralt Santa Maria marinaadisegusid... Mnjah, vaatame, mis sest asjast saab. Ehk on mul ka abiväge loota (ehkki viimasel ajal on mul tunne, et mu eraelu eksisteerib vaid unistustes). Näete, siin on minu lemmikseen - tulge külla, teen praadi!

Okei-okei, ma sellest seenest siiski praadi ei meisterda... :) Kui sageli teil on üldse mahti olnud kontoriinimesena õhtuti linnast välja vurada ning lihtsalt niisama looduses patseerida? Ma ei mõtle suveaega, aga just säärast hirmmõnusat sügist? Minul pole selleks kunagi aega olnud. Võib-olla sellepärast meenuski film "Mehed ei nuta" (sry, minu viga!) ning stseen, kus doktor osoonimürgituse sai. Ega see seenekorje pole meelakkumine, see on väga väsitav töö: hoolimata sellest, et metsaalune on seentest lookas.

Pärast mõningast järelemõtlemist otsustasin, et proovin täna ise õnne ning hakkan seentega mässama. Kass oli niikuinii shokis, et majja mingid kahtlased nässakad ilmusid...