Kummalised hetked mu ümber

Täna hommikul tööle minnes märkasin värava taga kühmus vanameest, kapuuts silmini tõmmatud, kes enda järel käru lohistas. Lähemal silmitsemisel selgus, et tegu on postikotti lohistava postiljoniga. Muldvanaga. Värisevi käsi tegi ta jalgvärava riivi lahti ning liipas, iga oma sammu hoolikalt jälgides ja järgmist kaaludes, postkastide poole, pihus üksik tuules kergelt laperdav Postimees. Ta oli tõeliselt vana. Tõeliselt aeglane. Ja vedas posti. Kell oli 9.30 ja kindlasti ei olnud meie maja tal esimene. Ega ka viimane. Kahju hakkas temast. Ja hommikusi ajalehti ootavatest inimestest.

***

Rimi kaubanduskeskus. Pärastlõuna. Pikkade säärsaabaste, puhvis jope ja üleslöödud moega piiga, pealtnäha nii viieteistkümnene, laseb kassapidajal margariinikarbi läbi lüüa. 8 krooni ja 50 senti. Tibi koorib taskust lagedale kümnekroonise ja viiskümmend senti ning teatab seejärel kõrgilt: "Palun arvet ka!" Müüjanna suurtes silmades on siiras hämmeldus. Tibi näol peegeldub vaid kalk "kui-arvet-ei-anna-löön-maha-ilme". Järjekord ootab ja kortsutab kulmu. Müüja jalutab kassast ning naaseb mõne minuti pärast arveblankettidega. Kohusetundlikult täidab ta vajalikud lahtrid, ulatab näitsikule kahekroonise ja blanketi firma lahtri täitmiseks. Tibi kirjutab mõne kraaksa ja lahkub siis saapakontsade klõbinal. Kahju hakkas müüjast. Ja teistest järjekorras passivatest inimestest. Tibile oleks võinud selle kaheksa-viiskend-margariini välja ka teha.

***

Rimi kaubanduskeskus. Üks teine. Õhtul hilja. Kas te teate, mis asi on "shop of last hope"? Nii saab nimetada seda jäägivirna, mis kassadele lähenedes ajalehevirnade, nätsupakkide ja habemeajamisvahendite vahelt välja turritab. Teate ju küll - inimene ostab paki kohvi, aga siis saab kas a) raha otsa või b) ta siiski otsustab, et ei soovi seda. Milleks see omale kohale tagasi viia, eks? Parem virutan selle Kulta Katriina siiasamma. Las teised muretsevad. See viis mind mõttele, et ehk tasuks niisama, testi mõttes, kord tühja korviga poodi siseneda ning kohe sammud kassajärjekorda seada (niikuinii tähendab õhtune aeg ja kolm õnnetut müüjat seda, et järjekorrad ulatuvad kassadest poe teise otsa: umbes sinna, kus on piim, või ja munad). Ning siis vaadata, mida põnevat täna osta saaks. Minu seekordses "viimase lootuse poes" olid väljas juba nimetatud pakk Kulta Katriina kohvi, Kalevi shokolaad ja kommid, Nivea niisutavad salvrätikud, üks vitriinist võetud ja paberkotti pakendatud lihapirukas, sädelevad hambakleepsud (!) ja jäätee. Sekund varem oleks Just!-i ka saanud, aga selle rabas üks eesseisja endaga kaasa. G mainis, et selline väljanäitus pole veel midagi - sageli laovad inimesed oma kärud kraami täis ning jätavad need siis mingil põhjusel niisama vahekäikudesse vedelema.

Kummalised hetked mu ümber.

***

Ent minu siirad ja südamlikud õnnitlused lähevad tagantjärele Merlele, Tuulile, Birgitile, Rasselile, Hiiele, Mairele ja tänasele pidupäevalisele Meelisele. Kraaps.