Mõtliku mehe mõtted: Berliin ja puha

Lisaks mõne aja eest tehtud sissekandele meenub veel üks katkend "Romeo ja Julia" William Shakespeare'i algtekstist. Miskipärast just täna hommikul see meenus mulle. Hmm... Viies stseen. Julia magamistuba.

"Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik."
"See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib idas pilvi puhte kade viir.
Öö küünlad kustuvad, ja reibas päev
mäeharjul udus seisab varvukil...
Nüüd lähen - siis ma elan; jään - siis suren."

Põhimõtteliselt elan oma plaanidega juba 2008. aastas. Nii pole imestada, miks aastalõpp alati nii suure hooga tuleb - hool ega hoobil pole vahet ning käed-jalad on pidevalt tööd täis. Või siis reisimist. Mul õnnestus Berliinis Euroopa Filmiakadeemia auhinnagalal käia ning näha, mida seesugune punase vaibaga suleliste paraad endast kujutab. Ning kuidas see aastal 2010 Tallinnas välja võiks näha.

Hea küll, võiks ju nuriseda selle üle, miks 90-minutiliseks monteeritava gala tegelik pikkus on neli tundi ning kogu selle aja peab 1500 külalist viksilt valgete linadega laudade taga istuma ning tegema õndsa näo nagu kohe-kohe saabuks söök. Ainult et tegelikult ei saabu söök sugugi "välgukiirusel".

Selle asemel, kostitatakse sind kogu Arenal toimuva gala jooksul heldelt shampanja, viinakokteili või õllega. Pole siis imestada, miks mõni agaram viinaviskaja-filminäitleja gala lõpuhetkeil üüratult lõbusas tujus oli. Näiteks Mads Mikkelsen mulle intervjuud andes. Haa-haa!

Niisiis, neli tundi hiljem ilmusid toiduliuad ning vaesed glamuuritarid-glamuurid tormasid kui kari näljahädalisi kahvlite-nugade klõbinal laudade suunas. Tantsuks rokkis Leningrad Cowboys ning peagi oli tantsuplats lõbusalt rokkivaid-tshillivaid-suitsetavaid pidulisi täis. Just nimelt suitsetavaid, sest erinevalt Eestist ei ole Saksamaa mingeid suitsupiiranguid endale kehtestanud. Tõttöelda oli päris kummaline pressikeskuseks kehastunud Swisshoteli vestibüülis aega parajaks tehes suits ette panna, mispeale ütles K.L., et näe - ainult mõni kuu on möödas ning juba on su ajud pehmeks tambitud. Indeed.

Kõige võimsama elamuse andis aga galale eelnenud õhtul toimunud filmimuusikakontsert "The Music of the Image 2". Lisaks sellele, et ettekandele tuli viimaste aegade Euroopa filmimuusika paremik (näiteks Jean-Claude Petit' "Jean de Florette", "Lady Chatterley", "Cyrano de Bergerac"; Craig Armstrongi "Quiet American", "World Trade Centre", "Love Actually"; Wojciech Kilari "Ninth Gate" ja "Pan Tadeusz"; David Arnoldi "Stargate" ja "James Bond: Casino Royale"; Nicola Piovani "La Notte di San lorenzo" ja "La Vita e Bella"), olid paljud heliloojad ka ise kohale tulnud, et oma teoseid kas dirigeerida või siis klaveril saata ja kaasa laulda, taustaks katkendid nendest samadest filmidest. Ehkki esiti arvasin, et varavalges alanud lennutripi järel jään ma Admiralspalastis magama, suutis nii hea kontserdielamus vaimu virge hoida. Mõnus. Hiljem aitas virgutusele kaasa Berliini linnapea vastuvõtt ning järjekordne kaklus toidu pärast. Huvitav, äkki ongi Euroopas niimoodi kombeks. Siis oskad söödavat kraami märksa rohkem hinnata. Hmm...

Järgnevalt mõned helinäited - et teaksite, millest räägin. Esiteks Kilari "Ühekas värav".



Piovani "Elu on ilus".



Arnoldi "Casino Royale"