Nimelt võib nii venekeelsest Delfist, lauluvõistluse fännisaitidelt kui ka muudest kommentaariumidest lugeda üha suuremat viha ja rusikate pihkusurumist Kreisiraadio "Leto sveti", kaudselt eestlaste aadressil. Ja see võiks nii mõnegi kodaniku mõtlema panna.
Hea küll, "Leto svet" on nali, "mõnus" meiemehe-huumor, Eesti rahva tahe ja nii edasi. Mõttetu on öelda, et mass on loll ning et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes hääletas selle loo poolt: mis sest ikka muutub. Jääme selle juurde, et on nali.
Nüüd loeme, mida arvavad serblased. Nad leiavad, et see on nende keele mõnitamine - seda enam, et väljaöeldu pole ei grammatiliselt ega ka häälduselt korrektne.
Olgu siinkohal öeldud, et "Leto svet" ei tähenda "Suvevalgus", vaid hoopis "Suvi Maailm", mis tähendab, et ka eestikeelne tagasitõlge on pehmelt öeldes jama.Korrektsuse nimel pole isegi pingutatud, sest milleks - see on ju naljakas, hõrk huumor, mida mõistavad ja tunnustavad kõik rahvad. Ja need Eesti, Saksa ja Soome lipud ka on jõle andekad.
Veel üks remark. Mõne aja eest käis külas üks poolakast sõber. Seltskond pani "Kõige suurema sõbra" laulud peale ja üürgas "Nõuniku laulu" ja teiste omaaegsete lastelavastuste lugudega kaasa, naeru lagistamisest rääkimata. Poolakas vaatas meid nagu kohtlaseid ja ütles pead vangutades: "What a perverse childhood you had". Niisamuti pole seni tabanud isegi lääneeurooplastest tuttavad "Siin me oleme" või "Mehed ei nuta" huumorit. Tõlkes kaduma läinud..."Leto sveti" huumoriloogikast ja Juhan Paadami tugeva identiteedi loogikast (Postimees, 4.02) lähtuvalt on siis järjelikult normaalne ja iseenesest mõistetav, kui serblane, venelane või kes tahes muu slaavlane üksnes oma huumorimeelele viidates meie õuele hüplema tuleb lauldes "siinu jeema on tjuura, anna hljeeba ja voodkat". Ning lehvitab natuke taustaks meie lipuga. Või siis äkki põletab? Võib-olla tõesti on mõnel mehel naljakas. Samast loogikast lähtuvalt pidanuks olema iseenest mõistetav, et tugeva (usu)identiteediga moslemid üksnes itsitanuks tunnustavalt taanlaste avaldatud Muhamedi karikatuuride peale. Aga näe, ei itsitanud. Panid hoopis saatkonnad põlema.
Okei, tont tondiks, ütleme endiselt, et on nali; et meil on demokraatia ja et kõik on ikkagi lubatud; et Eurovisioon on mäng, palagan ja nii edasi. Nüüd naaseme korraks venekeelse Delfi juurde, kus kommentaatorid lubavad Kreisiraadio kuttidel näo üles peksta, sest peavad nende laulu serblaste, sealt edasi aga kogu slaavi ühiskonna, keele ja kultuuri häbiväärseks mõnitamiseks. Venekeelsest Delfist pole palju maad Vene riigimeediani ja provokatiivse populismini (vrd aprillirahutused).
Palju õnne, aga enam ei ole naljakas. Seda enam, et selle lauluga justkui ei tahetudki midagi öelda. Et sõnumit ei olegi. Et olla lihtsalt pullitegemine.
Tegelikult on sõnum tugevam kui mõelda osati. Seni on vaid Iisrael oma mulluse "Push the Buttoniga" läinud nii kaugele, et võiks hakata rääkima vaenu õhutamisest. Kuid seegi lugu jätab viited õhku ega tee seda laulusõnas elik ei lähe kellelegi "näpuga näitama", võõrsümboolikat kasutama - omamaisest sümboolikast rääkimata - ja rahvuskuuluvuse alust, keelt, lörtsima.
Jätame Rolfi laulu kõrvale, tuleme selle sama tähelepanu pälvinud homo- või sõpruse lipu teema juurde ning tuletame hoopis meelde Paadami sõnu: mis tahes manifest pole lubatud (Postimees, 23.01). Näib, et rahu manifesteerimine (selleks tegelikult ette nähtud kohas) on asendatud/asendunud rahvaste vahelise vaenu manifesteerimisega.
2 comments:
jajah, sinu mõttearendust jätkates. tegelikult on leto svet see ettekääne, mis sütitab IIIMS.
Vaevalt see nüüd nii on - mu mõttekäik viitab sellele, et kui keegi hakkab sümboolika ja võõrkultuuriga mängima ja väidab, et kõik ju mõistavad, mida ta öelda tahab (ehk teisisõnu, oma kultuurikogemusele tuginedes eeldab inimene, et teisedki sama kultuurikogemust jagavad), siis on see võimatu ja sestap eos väär.
Post a Comment