Rahetorm Belgradis: ja me ei märganud miskit

Tänane päev läks hoogas töörütmis. Sisseelamine - töökohtade sisseseadmine ja korraldamine, materjali liigendamine, fotode töötlemine, intervjuude kokkuleppimine - võtab ikka parajalt kaua aega. Ent sellal, kui väljas on 30-kraadine kuumus, on Sava keskuse jaheduses täitsa normaalne.

Siis, kui meie rõõmsalt (mis siis, et kergelt väsinult, sest nii kuumus kui ka pikemat sorti kappamine ühest kohast teise võtab päris läbi) lugusid vorpisime ning ilusat ilma nautisime, möllas pelgalt paar kilomeetrit eemal linna südames meeletu rahetorm. Ja seda me hotelli poole jalutades imestasime - miks on linnatänavad lehtede ja puuokstega kaetud ning igal pool meeletud veevaalud. Äsja helistas Karel ja andis väikese selgituse. Kui pilte tahate näha, kiigake tema blogi. Päris veider! Minu vaieldamatu lemmik on foto lehtede alla mattunud autost.

Nüüd aga linnapea vastuvõtule. Kuigi tõttöelda tunnen heameelt, et sõbraliku valvelauavana abiga viimaks wifi käima sain ning et võin oma voodikesel lösutades teiega siinseid sündmusi vahendada. Oi, mugav... :)


Siin naeratab teile võidukas meediakollektiiv. Ja salaja olgu öeldud, et fotograaf oli tegolt hoopis Karel. Liisi kaameraga.