Ma olen alati mõelnud, miks Tallinna lennujaama reisijate alal on "restoranis" nõutud hinnad üle mõistuse kõrged. No mida värki - võileivakolmnurk salaami ja juustuga on 65 krooni!
Tegelikult ma saan nüüd aru küll. Nende äriloogika ütleb, et kui inimene niikuinii Eestist võõrsile kulutama lendab, las siis plekib pisut veel riigi õhuväravas ka, taskud on tal ju pappi täis kui putru.
Teine põhjendus on humaansemat laadi. Ehk tahavad nad vaeseid eestlasi lihtsalt psühholoogiliselt ette valmistada: välismaal on kõik oi-oi-oi-kui-palju-kallim, näete nüüd ise, et ei maksa sinna ronida, püsi parem kodus ja maksa siin oma arveid. Tõelus on muidugi midagi muud - võõrsil on elu oi-oi-oi kui palju odavam. Mitte vaid seal, kuhu ma seekord teel olen. Cannes'is, seal Vahemere-äärses kuurortlinnakeses peab sul dollaripakk taskust välja küünitama, alles siis võtab ettekandja jutule. :) Õnneks on Nizzas asjalood teised. Seal võid sa lihtsalt elu nautida ja piki kaldaäärset promeneerida, kartmata, et kohalik teenindaja sind kuidagi imelikult vahib, kui sa temas möödudes talle jotsi ei viska.
18.6.08
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Äriloogika ütleb hoopis seda, et inimene ei lähe lennujaamast mujale toitu otsima, sest tal ei ole aega ja kui ta ikka süüa tahab, siis ta maksab peaaegu suvalise hinna, seega tuleb küsida maksimaalselt suur hulk raha. Konkurentsi ju ei ole :)
Aga MIKS konkurentsi ei ole?
Mõnes mõttes ei ole konkurentsi üheski lennujaamas, sest lennujaam on füüsiliselt piiratud ala ja sinna mahub vähe pakkujaid ja inimesed on ikka nõus igasugust hinda maksma. Seega ainus võimalus on riigi/lennujaama sätitud piirid näiteks mõnedele toiduainetele, et rohkem raha küsida ei tohi. Kuigi ega lennujaama kohv maitseb lõpuks ikka nagu lennujaamakohv.
Post a Comment