Kas see on normaalne, kui mutrid üle jäävad?

Olin eile enda arust väga asjalik - kruvisin külmkapiukse teistpidi. Nii et see ikka lahti käiks, mitte ei nühiks vastu seina. Ainult et pärast seda, kui pooletunnine kruvimine ja askeldamine läbi sai, avastasin, et kolm seibi jäid kusagilt üle. Mh. "Pealiskaudne," kõlas irooniline kommentaar. :)

Mul on tunne, et alati jääb mutreid üle. Näiteks siis, kui me Tuuliga tema telekariiulit kokku kruvisime. Ma ei ole näinud keerulisemat skeemi kui sellel riiulil. Ja mutreid jäi kamaluga üle! Ma vist ei sobi väga tähtsate asjade konstruktoriks - mõtle, kui ma peaksin mõnda korrusmajja lifti paigaldama. Elanikud oleksid surnud enne kui päev õhtusse läeks. No umbes nii nagu Silverilt saadetud üliheas Hispaania musta huumoriga vürtistatud filmis "La Comunidad". Krõks - ja meestegelase alakeha kihutab liftiga sügavusse ning ülakeha jääb kusagile teise ja kolmanda korruse vahele tolknema. Mnjah. :) Aga filmi soovitan kõigile. Nagu ka järgneval pildil esitletud maasika-kanasalatit. Väga hea tuli - kui liigne rosepipar välja arvata.


Ja veel. Päeva bläkk tuleb minu enda sulest ning jagan seda «au» lahkelt toimetaja ja keeletoimetajatega, kel ei tulnud pähe minu lapsesuud ja keemiaalast võhiklikkust parandada. Lämmastik-trifluoriidi tõlkimine nitrogeen-trifluoriidiks annab õiguse parafraseerida mu hea kolleegi Dagne tänast artiklit: «Ei-ei, niipalju kui ajakirjanikul aju on üldse, on ka tal. See on lihtsalt silmade vahel peidus.» :) Sellele sobib lisaks minu kohta käiv tänane horoskoobirida: «Otsid paradiisi ja leiad põrgu. Põrgu aga ei olegi põrgu, vaid hoopis midagi põnevamat.»

Üks fotomeenutus Õllesummeri viimaselt päevalt. Pildil Õed Tihedad, Kats ja Triibik.