Euroopa. Kevadel.

Tänu K-le olen saanud targemaks ühe väga ägeda stand-up koomiku osas. Oleme Eddie Izzardi show'sid nüüd mitu päeva vaadanud ja ikka on hullupööra naljakas. Otsustasin, et talletan oma blogisse ühe, mis heidab nalja muusikainstrumentide ja muusikaõppe üle. Mulle meenus mu oma lapsepõlv ja tiinekaaeg, haha! :)



Üldiselt olen oma eluga rahul. Kevad 2012 on igas mõttes toonud uue hingamise. Uue kodu, enda ettevõtte ja väga paljud uued väljakutsed. Mulle meeldib. Kohe väga.

Veidralt kerge on olla

Naljakas, tunnen end, nagu lendaks... Heatujuliselt ja sulgkergelt. Ja põhjust tean ka - mul oli Puhkus. Puhkus, mis viis mind maailma armsaimate inimestega kodust kaugele - Gruusiasse - , ent samas kodule nii lähedale - enda sisse. Need, kes selle imelise reisi läbi ja kaasa tegid, mõistavad, mida sellega mõtlen.

Mulle tegelikult meeldib A tänane küsimus: "Huvitav, kas see on ainult meil nii, et Gruusia ei lähe peast, või oleksime me põhimõtteliselt ka Rakveres võinud käia? Ehk siis kas „viga“ on meis või Gruusias?" Ma usun, et see lummav reis - täis viiendast sajandist (ja veelgi varasemast ajast) pärit kloostreid, keset lõppematuna näivat Kaukasuse mäestikku või öise Musta mere kaldal ja selle kohal kõrguvatel mägedel looklevas botaanikaaias kogetud jagamisrõõmu ja vuugivaheturgudel öeldud tooste, Batumi rõskeid kodumajutusi või selle sama linnakese magusaid koduveine, Tbilisi mägimatka ja väävlisauna - andis tegelikult vastuse - nüüd võime üheskoos tõepoolest kasvõi Rakverre põrutada. Isegi, kui ma ei suuda Gruusias ühtegi postkasti leida või kui ma kell viis hommikul jõuetult dušigeeli mööda maja ringi loobin. :)

Lisaks lõppes Puhkus ühe armsa nädalavahetusega Tartus, kus veendusin veelgi, et kõik võib olla võimalik - ole mees ja võta end lihtsalt kokku ning sa jõuad ühe ilusa kevadpäevaga kõike ja kõikjale, sealhulgas emaga pühademune võõbata ja neid hiljem õelastega koksida, heatujuilmelises linnas jalutada, Supilinna päevadel maailma uudistada, sõpradega Raekoja platsis juustusuppi ampsata, nende põngerjatele pai teha ja veel enne pealinnasõitu ühe väga kalli inimesega rõduhooaeg sisse õnnistada. No teeb ju tuju heaks! :)

Signaghi. Ma tean, et sinna põrutame ükskord tagasi. Maja number 5 ootab...

PS. Hetkel, mil sissekannet kirjutan, tuleb telekast EASi reklaam "Kuidas sinu puhkus aitaks Eestit? Lihtsalt, jäta puhkuseraha kodumaale". Nice try, aga enne soovitan siiski Gruusias ära käia. Siis võib raha jälle Rakverre viia. :D

PPS. Huvitav, kaua minu kõrgelennuline heatujutunne ja grusiinide avatusest ja sõbralikkusest endasse ammutatud ligimesearmastus suudab vastu panna väiklusele, otsustuskindlusetusele, omakasupüüdlikkusele ja lihtsalt lollusele? Ei loo illusioone, nende otsa on argiaskeldusis lihtne komistada.

Et siis selline päev

M arvas mind täna murelikult inspekteerides, et ta mind kompuutrisse ikkagi ei vii. Et vaatab, mis näoga ma hommikuks olen ning kas suured pupillid on sellepärast suured, et miski jama on või... (siinkohal jäi tal lause lõpetamata, ma väga loodan, et see teine põhjus võiks olla lihtsalt see, et mul ongi ilusad silmad). Seejärel tuli talle meelde, et peab oma ema lennujaama viima ning kujutles järgmiseks elavalt ette juba pilti, kuidas ma tema naastes põrandal krampides tõmblen. Et siis selline päev. No sellisele nädalale pidigi selline päev järgnema. Jobu. Vähemalt ületasin end tänu R-ile j M-ile (rohkem küll tänu nende moraalsele toele) ning olen jõudnud teha kahe nädalaga oma kodust ühe väga imelise paiga siin üürikorterite maailmas. Pisut on veel vaja tuunida, kardinate-ruloodega katsetada, vaipu testida ja üks tähtis fotomaal tellida... Ning siis saangi magamistoa kallale asuda. :)

Üks väga lõbus aktsioon: aita väiksem koju!

Vahelduseks ka midagi lõbusat - sel nädalal juhtus nii, et tuli Rebane koju aidata - niipea, kui ma talle ei meenuta, et kontrolliks korterivõtmete olemasolu oma ridikülis enne koduukse sneprisse laskmist, unustab ta selle lihtsalt ära. Ühelpoolt on see väga armas. Teiselt poolt väga kulukas, sest lukuabi pole just odav teenus. Tänu M-ile esitan teile nüüd lõbusa etüüdi "Aita väiksem koju". Aitäh, M, pilti tegemast!

Kõigepealt proovin ma heaga, s.t pääseda esimese korruse aknani elektrikilbilt.

Lootusetu ettevõtmine. Mul saabus hetkega kõrgusekartus. 

Siis meenus mulle, et ma olen seda teed tegelikult juba käinud - koridoriaknast!

Ja vaat kui libedalt see läheb...

Vupsti-vupsti...

Ja sees ma olengi. Väiksem sai koju!

Oh neid elu-kakskend-neli-kirjanikke...

Tegelikult tahtsin ma muidugi kirja panna oma mõtted filmist "Alice imedemaal". Ning arutleda pisut selle üle, mis muusikastiil iseloomustab nullindaid. Aga no ei jõua kõike. Või kui jõuab, siis pisut hiljem. Praegu pean lihtsalt aasima Postimehe ajakirjaniku Raul Sulbi kirjutise kallal, mis kajastab Margus Müili lahkumist Kroonika peatoimetaja kohalt. Muuseas loeme:

Seltskonnaajakirja Kroonika esimene number ilmub aastast 1996. Ajakirjal on olnud selle aja jooksul neli peatoimetajat: Maire Aunaste, Einar Ellermaa, Ingrid Tähismaa ja Margus Müil.

Ning mul läheb kohe hing hellaks, mõeldes sellele, kuidas see ajakirja esimene number ilmub juba 14 aastat - ilmub ja ilmub... Aga ei saa kuidagi ilmutud. Vaesekene. Äkki viies peatoimetaja saab esimese numbri ka lõpuks välja antud. :)

Lennuki hädamaandumine paneb irvhambad tööle

Eilne õnnetus (ei teagi, kas õnnelik või õnnetu, sest Ülemiste joogivesi sattus ikkagi löögi alla) on pannud irvhambad tööle:

Infoks tallinlastele


Tallinna linnavalitsus väljastas pressiteate, et seoses lennuki hädamaandumisega ning kütuse lekkega Ülemiste järvel tõstetakse vee hinda alates 1. aprillist 2010 seoses kütuse aktsiisi lisamisega joogiveele.

Ning lisaks ka väike foto:

Head mõtted sünnivad merevees

Kui tööhommikud kõrvale jätta, siis viis nädalavahetus meid Katsiga Venna sünnipäevale ning põhjakalda merevette valaskalasid mängima. Otsustasime, et sobime imehästi mängufilmi "Free Willy" kolmanda osa dublantvaaladeks. Ning sealt Vihula vallast pärineb ka järgnev rahvatarkus:

- Miks sa jood?
- Ma ei joo, ma teen päikese eest töö ära.
- ?
- Noh, ma ju võtan öösiti; siis kui päike pausi peab. Päeval võtab tema.
/Härgliiva/

Pärast seda sai esimest korda proovitud, kuidas on ise marmoleumi (ehk naturaalset linoleumi, eksju) maha panna. Kui oma oskustega enam tööd ei saa, siis lähen remondimeheks, sest kui jätta kõrvale asjaolu, et ma pealaest jalatallani liimine olin, tuli asi meil ikka väga ilusti välja.

Ja just praegu tuli päike ka välja, sest kallid sõbrad tulevad homse puhul Tartust pealinna. Oi, elu on lill! Ja tänast päeva arvestades ongi mu nimi Aiandi Ilusaim Õiend. :)

Kihtrünkpilved Tallinna kohal

Tänasest Õhtulehest loeme lisaks Kais Allkivi tublile tööle järgmisel kolmapäeval Tallinnas esinevatest Enrique Iglesiasest ja Esmee Dentersist ka selle kohta, et pühapäevane taevas pealinnas kattus kui mannavahuga - tegu oli haruldaste kihtrünkpilvedega, mis kesklinna kohale vajusid. Sellega seoses meenus mulle, et märkasin seda nähtust ka päev varem ning käsi suisa sügeles mobiiliga pilti tegema. Jäi mulje, nagu oleks linna kohale laskunud üks kahtlasem õhusõiduk või nagu oleks me kohe-kohe kokku põrkamas mingi muu planeediga. Vahva igatahes.

Aga muus osas on elu normaalne, tänan küsimast! Et vahepeal ratsa rikkaks pole saanud ega rantjee-elu elama hakanud, siis askeldan endiselt ringi, nuhutades ninaga õhku ja kätega klaviatuuri, et välja sõeluda, mis meie tööturul pakutakse inimestele, kes valdavad oskuslikult sõna ja suhteid nii kõnes kui ka kirjas, kuid kes toruparandamise, trammijuhtimise, katlakütja ja söögitegemisega tõenäoliselt vaeslapse ossa jääksid. "Ülekvalifitseeritud!" kõlaks ilmselt hinnang. Huvitav, äkki peaks alustama projektiga "Hunt Andri 9 ametit" ning kõigist oma leitud juhutöödest ka blogis või mujal kirjutama hakkama. Lõpuks olengi nagu Ervin Abeli tegelaskuju "Noores pensionäris", kes katsetab küll hobusetalitaja, küll puuraiduri, küll tallimehe ametit. Huvitav, kus küll minu "seltsimees tshellokunstnik Sorgi suur terts" ees ootaks... :)

- Kus te töötate?
- Ma ei töötagi? Ma puhkan.
- Miks?
- Ma olen pensionär.
- Nii noor pensionär!
- Jaa, nii noor pensionär!
- Kohe päris pensionär või?
- Pensionär. Pensionär.
- Nagu minu vanaisagi. Aga minu vanaisal ei ole kunagi aega karusselliga sõita. Hommikul ta parandab neid asju, mis poest ostes kohe katki on. Äratuskelli ja... ja teeb krantiiremonti. A päeval on ta lektor. Räägib, et jumalat ei ole. Aga õhtul käib jalgpalli mängimas. Öösel on valvur. Autubaasis. Ennem ta valvas loomaaias, aga seal ei saanud magada. Valve ajal.

Tõtt-öelda võtsime mõne nädala eest end koos Loomanaisega kätte ja külastasime Tööturuametit, et teada saada, mis üldse toimub. Ning kui kiiresti käib töötuks registreerimine. Väga kiiresti see küll ei käi. Üks lahke olekuga korpulentsem saalitöötaja lõi meid nähes kahte kätt kokku ja rõkkas: "Noo, mis tuttavad näod!" Hetkeks oli uudistavate pilkude ees ebamugav. Aga seejärel jätkas proua lahkelt selgitamist, et pärast kella 9 pole mõtet ametisse enam tulla, sest siis ootama peab vaat et õhtuni. "Tulge kell pool 9 järjekorda, siis on rohkem õnne," sosistas ta usalduslikult. Samas on niikuinii selge, et me pole esimesed ega viimased, kes neil päevil Endla tänavale satuvad - ja mitte parastavaid reportaazhe tegema (lugege meie ajakirjandust, töötuks jäämist kuvatakse kui kohalikku klounaadi, mida siis veel tööd omavad zhurnalistid lehtede täitmiseks reportaazhlikult "läbi teevad"), vaid ikkagi lootusekiirt otsima.

- Ma kuulan teid!
- Ma ei ole oma tulevase eriala kohta veel otsust langetanud.
- Ahsoo! Aga... Milleks te olete siis võimeline, suuteline?
- Ma olen - oi, andke andeks, ma olin balletisolist.
- Ahsoo!
- Jajah, ehk olete kuulnud - Pukspuu?
- Ei ole juhtunud.
- Nojah. Ja siis ma viiuldan.
- Jaa. Aga ma mõtlen nimelt, millist professiooni?
- Kuidas?
- Palun?
- Kuidas?
- Ja, ma mõtlesin nimelt, millist tööd?
- See on, see oligi minu töö.
- Sel juhul, millise auväärse professiooniga on teil kavatsus tegeleda?
- Ma ei tea.
- Ah nii! Jaa, momendil on meil puudus raiduritest, ekspressidest ja tallimeestest.
/--/
- Ah see olete teie, väga rõõmustav. Palun istuge! Palun! Nimelt vajatakse kunstikallakuga koduõpetajat. Ilmselt koolieelikule. Kes on võimeline andma ka järeleaitamisetunde viiulikunstis.
- Ahsoo, see sobib. Mulle.

Ja kuigi ma olen nii kaua vait olnud ja enda tegemistest rohkem Facebookis kirjutanud, siis tahan Susan Boyle'i nimelise ande ka oma blogis avaldada. Sest siis jääb see imeline pärl ka tulevikus meelde. Paraku tuleb mul vaid lingi vahendajaks jääda. Siinkohal meenub, et lugesin hiljuti Hollywoodi kõmublogija Perez Hiltoni veebipäevikut, milles samuti Briti uuest talendist räägiti, ning seal lajatas üks kommentaator ikka eriti kurjalt: "No mis kuradi üllatus see Susan Boyle nüüd ka on, mis te alles nüüd ärkasite või? Miks teid üllatab, et koledad inimesed ka laulda oskavad!" Mnjah.

Andke siis mulle ka üks Bingo loto

- Mulle üks jäätis ja Bingo loto pilet, palun! (Kohmetu naer.)
- Kas ühe või kahe väljaga?
- Ee, ma võtaks ühe.
- Selge. (Teisele kliendile.) Mida teile?
- Mulle üks jäätis.
- Ainult? Midagi muud ei soovi?
- Ei. (Kihistamine. Sekund vaikust.) Üks Bingo loto ka.
- No näete! Ühe või kahe väljaga?
- Võtan siis kahe väljaga.
- Aga palun! (Kolmandale kliendile.) Tere päevast!
- Tere! Ma vaatan, et see Bingo loto on täna väga populaarne, ma võtan ka.
- (Naer.) No ikka selline jackpot ju! Kas ühe või kahe väljaga?
- No andke siis kohe kahe väljaga!
- (Arvutab kokku kliendi kotleti, nuudlid ja piletid). See on 77 krooni, kas maksate sularahas või...
- (Neljas inimene eelmise selja tagant arveldamise lõppu ära ootamata.) Kuulge, andke mulle ka! Aga ühe väljaga! Enne, kui otsa saab!

Mul hakkas pärast Siimu korraldatud ülipõnevat Tallinna Ülikooli tänast eetikaseminari (olin seal üks ettekandjatest) R-kioskis väga naljakas. Kohe meenus Janno Põldma "Dzhuudopoisid", kus mammi soovis kuus meetrit parimat valget riiet osta. Aga et tulevased dzhuudopoisid olid jõudnud poe tühjaks osta, siis jäi mamsel pika ninaga. Ning oli muidugi väga pahane, et just tema nina ees kõik lõppes. Näib, et Heili K saadetud pressiteade Kanal 2 suurest lotokolmapäevast ja hiiglaslikust jackpot'ist on vilja kandnud - uudistest loeme, et rahvas tormab piletiautomaatidele tormi. Oh seda majanduslangust...

Natuke kahju on sellest, et jõudnud NYCis enam blogi pidada - päevad, õhtud ja ööd olid lihtsalt nii tegusad ja täistööpäevased (trampige ise 8-10 tundi ringi!), et arvuti juurde jõudes laadisin vaid fotoka tühjaks ning tormasin taas mellu. Meie ülimegamõnusa reisi pilte ja nende juurde käivaid kommentaare näeb tegelikult iga mu semu ka Facebook'is. Teiste jaoks üritan lähiajal siia pisikese valiku teha. Reis oli lihtsalt nii elamusterohke, et ei teagi, kust jutuga peale hakata. Tean vaid seda, et NYC'i jõudes valdas mind sama emotsioon, mis kümne aasta eest Londonis - ma olen kodus! Ning et ma kümne aastaga suuremaks saanud olen, siis on selge, et ka kodu on suuremaks kasvanud. Hoolimata ekstreemturismist Bronxi tundsin end selles metropolis suurepäraselt. Ning ma ei mõista, miks räägitakse, et jetlag on tagasi tulles hullem! Mulle mõjus naasmine hoopis vastupidiselt, ergastavalt. NYCis läks ikka kolm päeva aega enne, kui aru sain, et kell pool neli varahommikul ei peaks üleval passima, vaid tasuks veel und nautida.

Õhus on kevadet. Seegi hea

Põhimõtteliselt olen ma vait olnud. Et mitte jaurata teemal, kuidas kõik on halvasti ja üldse paremaks ei näi minevat. Mis tähendab, et Harold Zidleri kombel "Everything is going so well!" ei saa ma ammugi röökida. Sellegipoolest on kuuldused minu enneaegsest surmast ennatlikud ning nii otsustasin nii mõnegi rõõmuks vähemalt midagi oma ajaveebi kirjutada. Ajendi selleks on andnud muidugi paar viimast päeva, mil tõepoolest õhus kevadet tunda on. Viimaks ometi. Loodetavasti möödub "vendade Maimetsate kevadsündroom" (tnx, Matu - see on üks viimase aja paremaid diagnoose!) peagi ning siis saab jälle elust rõõmu tunda. Pealegi pole ärasõit - mis siis, et mitmegi jamaga seotud -, enam mägede taga, vaid juba järgmisel nädalal. Võiks ju jällegi meenutada plirts-plärts-käes-on-märts-luuletust, aga sedapuhku olen hoopis muul lainel:

Singer-vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill.
Krokodill tegi palju nalja, ajas lapsed toast välja.
Tahtis toas tantsu lüüa, laste koogid ära süüa.
Ema võttis raagus viha, andis talle üle piha.
Krokodill siis nuttis, palus - ära vihu, viht on valus.
Pidas halvaks külma sauna,
pakkis oma reisipauna.
Pages kiirelt üle mäe,
lapsed eks nüüd tuppa läe.

Ahjaa, veebis ringi lapates sattusin väga lõbusa sõna otsa, mis on hakanud viimase kümnendi jooksul üsna populaarseks saanud sõna "töönarkomaan" välja vahetama. Majanduslamatise ja muude olude sunnil, eks ole! :) Tänase päeva sõna on "töötu narkomaan". :)

Samsung peksab segast: kahekaameraga külmik

Pärast trallirohket nädalavahetust (palju õnne veelkord, Lauri ja Susan!) ja varast Vikerhommikut saan viimaks mahti teilegi näidata, kuidas Samsungi kontori arvates eesti keelt peaks rääkima. Minu arvates tuleks sel moel ühte keelt risustavaid ettevõtteid julmalt trahvida. Aga lugege mõningaid väljavõtteid ise:

KAHEKAAMERAGA KÜLMIK. KASUTUSJUHEND

Seoses pideva toodangu moodifitseerimisega, sellel kasutusjuhendisse võivad viia muudatusi eelnevalt mitte hoiatades kasutajat.

Külmikus ei kasutatakse flourit: See "roheline" külmik, see mis ei tekita keskkonna kahju.

Kõrge kindlus ja töö: Võimas, hermeetiliselt isoleeritud kompressor tuntud tootjalt kindlustab kõrge kindlust ja tööt.

Ebamaitseva lõhna kaitse: Külmkabber sisaldab väljatõmmatavate sahtlidest, mis takistab ebameeldiva lõhna väljumisest.

Sile taga sein: Sisseehitatud kondensaator kindlustab lihtse pääse puhastamiseks.

Paigaldage külmikut kõva pinnale, sile pinnale. Kui pind on ebatasane, reguleerige külmiku jalad, et külmiku tasandama millised on külmiku kere all (et külmiku virgutada, keerake jala vastupäeva).

Jätke vajalik vahekaugus mitte alla 300 mm külmiku üle. Ja mitte alla 55 mm külmiku külgseinate ja seina vahel. Te võite pigaldada külmikut tihedasti seinale, sest, et kompressor on kaitstud taga paneeliga.

Paigaldage külmikut päikekiirde ja soojuse allikast kaugemale

Ärge paigaldage külmikut niiske kohas sest, et metall osad võivad ära roostetada ja isolatsioon võib vigastuda. Loodusõnnetsusel (äike, erakordne sündmus), ärge lülitage sisse külmikut, kui ta oli vees, kuni teeninduskeskus, voolitatud kompaniina SAMSUNG, ei paranda ja tee kontrolli seadet.

Ohutuseks, on vaja külmikut korralikult maanduda.

Ärge kasutage, et külmikut maanduda lelefoni liini väi gaasi toru

Ärge puudutage juhe.

Paigaldega külmikut nii, et pistikupesa oli lähedal.

Noh, kuidas tundub? Kas paneme edasi? Mul on juba neid lauseid ümber toksida nii hüsteeriliselt naljakas, et hoia ja keela! Huvitav, palju Samsungi esindus nendele tõlkijatele ka maksab...? :)

KÜLMIKU VALMISTAMINE

Võtke ära 4 lindi klaasriiulitest ja pigaldage riiulid nennde kohale, pange riiuli nukkud ava sisse mõlemal poolel, et korralikult fikseerida riiulid.

Tõmmake üle sisene ja väline pinnad lappiga, märganud sooje veega (võib lisada natukene pesuvahendit).

Enne külmiku sisse lülitamist, jätke teda kuivatada 1 tundi jooksul, peale seda lülitage sisse külmikut ja vaadake juhtimispaneeli indikaatorile külmiku üleval. Kui on vaja kasutada "Tugev jahutamine" reziimi, lülitage sisse seda reziimi vajutamisel nuppule Supe , ja põleb indikaator Super. Kui te ei taha kasutada "Tugev jahutamine" reziimi kõik 3 tundid, vajutage uuesti nuppule Super, peale seda Super reziimi indikaator kustub, ja näitab, et "Tugev jahutamine" reziim on välja lülitatud. Kui "Tugev jahutamine" reziim ei olnud välja lülitatud käsiti, ta lülitatakse välja automaatselt 2 tunni pärast. Toiduained väib sisse panna 2-3- tunni pärast külmiku sisse lülitamist.

Kui te kasutate külmutit, ärge unustage lükkata ette väljatõmmatava sahtlit, enne kui ukse sulgetamist.

Enne, kui külmikut sisse lülitada seina kontaktidesse, kontrollige, kas pingutus vastab lubatavate piiridele. Lubatud pingutus asub vahemikus 187-242. Kui pingutus ei vasta selle nõuedele, siis teil on vaja automaatiline pingutuse transformaator võimsusega mitte alla 500 W. Sobivad transformaadid on müügil.

Kasulik nõu: Kui teil on vaja külmutada, kiiresti jahutada suur koguse toiduaineid või kiiresti jääd teha, te võite välja tõmmata väljatõmmatud sahtlit ja panna toiduained aururiiulile.

Selle viimase nõu eest olen ma muidugi eriti tänulik... :) Aga ärge muretsege, Samsungi imepeene kahekaameraga külmiku kasutusjahend võib teid veel pikkadeks õhtutundideks lugema naelutada, sest seda teksti on veel ohtralt. No näiteks:

ETETEATIS

Ärge kasutage külmikut väljaspool ruumi ja ärge laske mõjutada atmosfääri sademtel.

Ärge laske lastel mängida külmiku kõrval või rippuda külmiku uste peal, kuna see võib vigastada külmikut. Ga lapsed võivad saada vigastada.

Ärge hoidke külmikus kergesti süütavaid ja plahvatusohtlikuid aineid, hapelis- ja leeliained, nagu, butaan, eeter, bensool, väävelhape, bensiin, piiritus jne.

Kui külmik ei ole korras või on rikkis, on vaja koheselt katkestada külmiku ekspluateerimist. Eraldagae külmik elektrivõrgust ja pöörduge teeninduskeskusesse. Elektrijuhtme vahetamist peab tegema ainult tootja-firma esindaja või inimene analoogilise kvalifikatsiooniga.

Ärge katsuge märgade kättega külmuti aurutajat, kuna teie käed võivad külmuda aurutaja külge.

Ärge pöörake külmikut ja ärge pange horisontaalselt. Kui on vaja külmiku kallutama, nurk külmiku kerega ja põrandaga peab olema mitte alla 45

Ja lõpuks - no kui teile tundub, et ehk võiks sellist kasutusjuhendit järgides omadega peagi rappa minna, siis ärge muretsege! Samsung on koostanud ka peatüki "Probleemide lahendamine".

On kuuldav voolamise häält.
- Hladagendi tsirkuleerimisel tekib voolamise hääl. See ei ole vigastus.

Külmikusse on kogunenud vesi, seoses härma sulamisega.
- Äravoolu ava on ummistunud. Puhatsage äravoolu voolik äravoolu korgi abil või teiste seatega.

Toiduained jääätavad halvasti.
- Kõlmik on üle küllastatud.

Külmiku seesmise alumises osas ja ekse senal tekib kondensaat.
- Õhk ruumis on väga niiske. See ei ole vigastus, tõmmake üle kiuva lappiga.

Pealtkuuldud kõnelusi

- Tead, ma mõtlesin välja, kuidas meil sünergia on?
- Noh, kuidas siis?
- I rise, you shine!

Tagasi! Eks ikka unustuste jõelt, kust mujalt!

Kuulujutud on põnevad. Eriti, kui need käivad sinu kohta. Eriti, kui need endale ka nalja teevad. Nii näiteks peaksin ma väidetavalt olema eile naasnud Evelin Ilvesega Kambodzhast, sest mõne klatsheebipäeviku (klatsh + veebipäevik) arvates olen ma nüüd tema erasekretär. Ja erasekretär peab ju ikka koos oma sekreteeritavaga (eeldades, et sekretärid sekreteerivad) pidevalt koos olema. Teine kuulujutt tabas mind, kui täna Hambaarsti juurest naastes (juureravi on mõnus, eks ole?) Kirjastajaneidu kohtasin, kes küsis, et kuuldavasti kirjutan ma Poliitikust raamatut. Ja et ma pidavat selle raamatu jaoks suisa 150 intervjuud tegema. Kui mu hammas poleks tuimastuse tõttu elutult paigal püsinud, oleksin selle endale vist kurku naernud.

Viimastel üpris kiiretel päevadel olen samas aega võtnud ja Facebook'i eestindada üritanud. Päris naljakas ettevõtmine, kui arvestada, et sellest näib tõepoolest eelnevalt olevat üle käinud keelevõõrikutest koolieelikute armee. Ühelt poolt ei meeldi mulle sugugi rinnale taguda ja pasundada, et mina oskan eesti keelt enam-vähem suurepärasel tasemel ning paljud ei oska kõige elementaarsematki. Teisalt on mul vigasest ja väärast keelest kõrini.
No kas on siis tõesti palju palutud, et igal ennast kirjakeeles väljendaval inimesel oleks kodus nt eesti keele käsiraamat (pealegi on see veebis täiesti olemas!), kus on üpris kenasti selgitatud, mis imeloomad on ortograafia (suur ja väike algustäht, kokku- ja lahkukirjutamine), morfoloogia (sõnaliigid, välted, käänded, ajad) , sõnamoodustus, süntaks ("järjekord keeles pole eesti kunagi oluline olnud sõnade vist") ja leksikoloogia, ning näidatud, kuidas neid karvaseid võõrsõnu enda kasuks tööle rakendada. Mõned näited (kirjaviis muutmata): "Sa oled ühenduseta" ("You are Offline"), "Mine sisse." ("Go Online"), "Vaata Saabunud Kirju" ("View Message Inbox" - see on vist tõlkijale päeva olulisim sündmus, et ta kõik läbiva suurtähega kirjutas), "Väljas oleku võimalused" ("Offline Access") jne.
Ma mõistan, et ingliskeelse arvutikeele tõlge on siinmail jätkuvalt kokku leppimata ja ühtlustamata, sest paljud riiklikud keelekoristajad pole ülalmainitud väljenditest tõenäoliselt kuulnudki. Et elame juba 15 aastat ajas, mil infovahetus ei järgi ammu enam traditsioonilist (või ajakirjandusväljaannete dikteeritud) tsüklit (seni oli kiireim teabekanal raadio), vaid toimub vastastikkusel suunal (edastaja-vastuvõtja-edastaja) hetkega, siis ei jää keegi ootama, millal keelekoristajate meeskond a) uueneb või b) ilmutuse läbi targaks saab. Et aga nendel kiirtõlkijatel pole õrna aimugi nendest võõrapärastest loomadest, millest enne rääkisin, siis kukuvad nad lihtsalt oma harimatusest eesti keelt tapma.

Ja nii ongi tulemuseks see, et ma hindan esmalt oma väljas oleku võimalused ära, lähen siis sisse, Vaatan Oma Kirjad Ära ja pärast olen jälle ühenduseta.

Oo Facebook, Facebook, sa oled me uus elu!

Mnjah, pole ime, et vaat et kõik sõbrad viimastel kuudel Facebook'i on roninud. Saab palju nalja ning aeg-ajalt on selline tunne, et suurt vahet polegi, kes millises maailmajaos parasjagu peesitab - see võrgustik toob kõik keskpõrandale kokku. Ma küll jälestan Facebook'i BETA-versioonis kasutatavat eesti keelt, aga ma ei viitsi sellega ka tegelema hakata, et end keelerookijaks registreerida ning see asi ilusasse eesti keelde panna. Liiatigi peitub Facebook'i võlu selles, et uuendab end pidevalt ise ning suudab mulle selgeks teha, kes mis uuenduse parasjagu tegi või mida ma maha magama ei peaks. Hüvasti, Orkut, sa oled out!

Aga täna? Täna kutsus random-reklaamidega kommuniloendur mind liituma Islandi kogukonnaga. Pange tähele nn tutvustus- või reklaamteksti. Kui ma samas Postimees.ee lahti löön, siis tundub, et Facebook on ajale jalgu jäänud. Island - maa, kus ei hakka enam kunagi igav. :)

Pealtkuuldud kõnelusi

- Vabandage, kas teil wifi on siin?
- Köök! Kas meil keegi Wifi-nimeline töötab siin?

PÄEVA PARIM: Hitler vihastab lugejate peale

Kes on nii andeka videolõigu autor? :) (UPDATE: Niisiis, Daniel - tubli töö!)

Palju õnne sünnipäevaks!

No miks mitte laste nupsikutel pupsikutel laulda sulle hispaaniakeelset sünnipäevalaulu, ah?! :) Ning palun vabandust oma oskamatuse pärast õigel ajal õiges kohas olla, õigeid sõnu öelda. Ma õpin veel, ausõna!

Ja kõigile teistele - head uut aastat! Ehkki leidsime täna Kapuga kontoris jutustades, et tegelikult võiks soovida head uue aasta lõppu ning hakata homsest 2010. aasta vastuvõttu tähistama. Hmm...

Nüüd on silmad kõike näinud...

Mõnikord on tunne, et tahaks öelda - nüüd on mu silmad küll kõike näinud. Näiteks siis, kui Harrodsis jõllitab sulle klaasi alla peidetuna vastu maailma kõige mõttetum kell, mille hinnaks on tarkpead märkinud 194 000 naela. Väike arvutus näitab, et kella saab kätte enam kui 8 miljoni krooniga. Huvitav, kui ma võtaksin kätte ja saabuksin järgmisel korral sellesse kauplusse Ego järelmaksukaardiga, kas see mul õnnestuks endale soetada? :) Vähemalt ei pidanud ma paljuks Harrodsist üht-teist osta, mistap mulle siiralt ja südamest ka selle rikkurkaubamaja kliendikaart tehti. No tõesti - palju õnne!

Kõige nägemise, õigemini kõike näha tahtmise kohta saab sedagi öelda, et nüüd on viimaks külastatud ka Greenwichi nullmeridiaan, mida nii kaua olen näha tahtnud. Hea, et on seltsilisi, kellega see vahva (kuigi tõttöelda üpris hirmutav, kui arvestada jalutuskäiku Thamesi all asuvas kitsukeses tunnelis) tripp ette võtta. Igatahes oli meeldiv üheks päevaks suurlinna kärast eemale saada ning vaikses ja üpris unises külakeses turul jalutada ja mäe otsas asuvasse observatooriumisse rühkida.

Liiatigi ei saa mainimata jätta meie kahte teatrielamust, "Verevendi" ja "Lõvikuningat". Mõlemad täiesti eriilmelised, ent samas ühtemoodi hea. Saalis istudes tabasin end ühelt veidralt mõttelt: siin lavastust vaadates on sul mahti tõepoolest loosse süveneda, muusika endasse lasta ning pakutavat nautida. Eestis seevastu kardan ma ikka ja jälle, et keegi suudab laval mingi jabura kalaga hakkama saada, harmooniast välja kukkuda või niisama heast peast mõne kuke sisse laulda. Ma tean küll, et kõik pingutavad Eestiski parima tulemuse nimel, ent tulemus on ikka ja jälle selline... Kesisevõitu. Sest mis kasu on sellest, et laval on paar-kolm tugevat tegijat, kui ülejäänud trupp terviku lammutab. Ometi oli laupäeval päris tore ühes teatavas järjekorras aega parajaks tehes avastada, et Eesti muusikalielu pole siinmail tundmata. Üks meie ees oma emaga seisnud nooruk tundis elavat huvi Eestis lavastunud "Vampiiride tantsu" ja "Ooperifantoomi" kohta. Viimasest ei teadnud tõttöelda ma isegi veel midagi kindlat, aga eilne õhtu Shoreditchis veenis mind, et see siiski tuleb. Noh, elame-näeme.

Ja kokkuvõtteks? Hoolimata sellest, et öömajaks on üks kapi moodi hostelitoake Paddingtonis, on kõik hästi vahva. Täpselt nii nagu Londonis alati. Ses mõttes pole mu armastatuim linn mind seni alt vedanud - ükskõik kui paha ka tuju poleks või kui keerulisi aegu ei elataks, see linn on ikka hea tagasituleku paik. Ahjaa, täna otsustasime neljakesi Londonile natuke sarvi teha ja põgenesime Oxfordi. Nii ongi hetkel hea meel teatada, et ka Oxford Tube'i nimelises bussikeses on olemas traadita internet, mis mul kõik emotsioonid kirja võimaldab panna. Seniks olge musid!

Tervitused ka kõigile, kes juba Inglismaalt jalga laskma hakkavad (minu kuriteokaaslane eilses jäjekorras) ning ka proua Helmi Kõivule, kes omal ajal muusikailmas kindlasti laineid lõi, ent nüüd vaid lõbusaid poisse lõbustab... :)

Filmistaarid teevad nalja: Don't Vote! :)

Aga jah, sul oli õigus - ilm oli varahommikul tõepoolest ilus. Täpselt sama sügisarmas, kui eile hommikul, mil päikesetõusu raadiomaja kõrgematelt korrustelt kiikasin ja tööd vihtusin. Ainult et ma ei mõista, miks ei võiks ma ilma minevikukollideta elada. Okei, kloorikoll on lahe, sellega ma olen harjunud. Kuid mingit minust mitte olenematut ja tahtest sõltumatut taaka ei pea ma küll kaasas kandma. Ometi on mul tunne, et peaksin süüdi olema.

Ja midagi lõbusat eilse laulusaate ajel

Olin unustanud, kuivõrd lõbusa laulu on Harry Belafonte aastate eest laulnud. Tore, et Ithaka-Maria ja Evelin selle taasesitada võtsid (ning seda muide väga vingelt tegid!)



See lõik pärineb filmist "Beetlejuice". Ha-haa! :)

Kui tõsisemalt rääkida, siis mida arvate teie õiglasest kaubandusest. Tõsi, mulle läheb muidugi korda, kui ma saan kaasa aidata Aafrika ja Ladina-Ameerika laste elujärje parandamisele ning et nad ei peaks orjadena kakao- või kohviistandustes rabama. Samas - kas see pole pigem selline läänelik tuhapäheraputusüritus, mis tekitab pelgalt tunde, et nüüd olen küll millegi jõle vingega hakkama saanud ning aitan neid, kelle tegelikust käekäigust pole mul absoluutselt aimu. Ja kuivõrd me siiski hoolime neist kaugetest inimestest? Kas Eesti-sugune riik, mis samuti alles üritab enda elu normaliseerida (või läänelikustada) ning kus on palju töötuid ja palgakehvikuid, ikka peaks eelisjärjekorras mõtlema hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel väidetavalt kehvades oludes töötavate inimeste peale? Või sobiks seesugune heategevusaktsioon enam jõukal järjel suurriikidele? Ma ei tea... Mõtteid tekitas tänahommikune intervjuu Vikerraadios mul piisavalt. Pealegi, ma võin ju osta selle Fairtrade-märgiga tooteid, ent samas on hinnavahe nn tavalise kohvi ja õiglase kohvi vahel ikka väga suur. Kas ei tasuks löögirusikat nendele ettevõtetele suunata ja nõuda, et kõik kohv, kakao vms oleks õiglaselt saadud...? Vaat sellised mõtted.