Mittelillegiliigutajate erakond kõlab ahvatlevalt

Tänases Postimehes aasib Helju Vals suvepuhkuse veetnud teletöötajaid. Mulle meeldib tema liigitus "mittelillegiliigutajate erakonnast". Kuulumine säärasesse parteisse sobiks mulle suurepäraselt. Tegelikult saadab tänasel päeval mind veel teinegi juhtmõte. See tuli eile õhtul vilksamisi nähtud "Top Gearist", kus saatejuht Jeremy Clarkson ja "Pop Idoli" sapine kohtunik Simon Cowell viskasid mõnusat kapitalistisea-huumorit ning imestasid, miks Londonis ei kaotata ära vaid ühistranspordile mõeldud sõiduridu (paralleel Tallinnaga, kas pole?). "Ma ei saa aru, miks vaesed peaks kiiremini kohale jõudma, kui meie," teatas Clarkson. Ning Cowell nõustus. Seejärel leidsid nad, et ühistranspordirada peaks kuuluma just rikkurite autodele: "Sina, Mercedes, pane edasi. Sina, Shkoda, tõmba uttu!" Huvitav, kes julgeks meil säärast juttu ajada? :)

Ent viimane aeg on läinud (kultuuri)elamuste tuules. Esmalt "Ruja" Tartus. Ehkki see oli tõeliselt mõnus muusikaelamus, kus peaosades särasid suurepärased karakternäitlejad ning mille taustaks (tegelikult küll üheks oluliseks osaks) oli väga hea rezhii ja kaameratöö, ei saa ma jätta nurisemata narratiivipuuduse üle. Sest loovtööstuses (teater, film, kirjandus, meedia etc) on narratiiv, süzhee ja sellele omased elemendid (teema tõstatus, arendus, kulminatsioon või point of no return ja lahendus, rääkimata tegelaskujude sisemisest narratiivist ehk tegelaskuju dünaamilisest arengust) olulised. Ning kui nendega ei arvestata ega nende abil publikule mingeid kinnitushaake ei anta, siis tekib varem või hiljem küsimus - mida ma siis nüüd õigupoolest vaatan ning mis lugu mulle parasjagu jutustatakse. Ning see jäi Ene-Liis Semperi - Tiit Ojasoo tükis olemata - ehk võinuks siiski pigem kogenuma stsenaristi kasuks otsustada, kui ise põlve otsas pusida. (Miskipärast leidsin ma end etendusejärgsel ööl kusagilt Ropka tühermaalt - oh ajad, oh kombed!)

Seejärel "Märkamisaeg", mida selle koolidiskolik lõpp pisut rappis. Ühistunne ja ühislaul olid võimsad, ent tegelikult polnuks seda nii pikaks venitadagi - Tõnu Oja või Helgi Erilaiu ette kantud tekstid ei kandnud ega andnud kontserdile suurt miskit juurde. Need, kes Eesti ajalugu ei tea (lapsed ja noored), ei saanud sest mingit abi. Ning ajalooteadjamatele oli see ammukuuldud leelotus meie seitsmesaja aastase orjapõlve teemal. Küsitav oli ka grusiinide esinemine - kui seda pidanuks võtma poolehoiuavaldusena, võinuks nende laul kõlada põhiprogrammis (kuhu see aga ilmselgelt ei sobinud). Kusagil ööpimeduses polnud nende esinemisel aga mõtet, sest enamik marssis Tõnis Mägi "Koidu" järel väljapääsu poole. See kõik aga väärt hingelist elamust ei varjutanud. Nii võimast kogemust ei suutnud varjutada isegi nädalapäevad ette ja taha kõlanud keskerakondlikud sapipritsmed, mis sellist ühist tegevust pidevalt narrida võtsid. Kaotajaks jäid need kriitikud paraku ise, sest otsustasid end ideoloogilist Eesti rahva vaenlasteks tembeldada.

Milline sume öö...

Siin me siis nüüd laulame... (Katsi pildimasin)

Ning laupäeval Sigur Ros, kellega õhtu arenedes ka lähemat tutvust sai tehtud. Väga shefid tegelased, kelle muusikast mul varem tõtt-öelda aimu polnud, kuid kellele võiks nüüd Reykjaviki suisa külla lennata. Mis siis, et M ütles, et Jonsi vaatab mõlemas suunas. Ning pealegi olen nüüd endale ühe muusikalemmiku juurde saanud.

Siin nad üürgavad... (Mihkel Maripuu, Postimees)