Taevas tinahall, kaela panna sall!

See on meie Andri luule, mida iga päev ei kuule... :) Üks nädal on jälle tohutus tempos mööda tuhisenud, viies endaga kaasa mõnusad R.E.M.i-elamused Rocca al Mare suurhallis (tõsi, nii kaua, kui ma sealses "kontserdihallis" käinud olen, tekitab plekkmonstrumi moonutatud helikõla alati trotsi ja piinlikkust - rohkem kannatas sedapuhku lahe soojendusbänd We Are Scientists) ning ühe marumüriseva peo ajahamba poolt puretud töölissaunas kesk südalinna.
Et enamik möödunud nädalast läks tohutu töökoorma all - vahepeal tekib küll tunne, et kuhu kütame, kitseke; kas kolmekümnendatesse jõudes enam muud peale rutiinirohke tööaja siin elus polegi - , siis sobis seesugune kräu nagu rusikas silmaauku. Või nagu popilt ja noortepäraselt võiks öelda: pidutse nii, et pahkluu pooleks! Nii oligi laupäeval kõige mõistlikum mööda kaubanduskeskust ja sügisest linna jalutada ning õhtul hoopis horisontaalasendis hea inimesega häid filme vaadata - ega siis iga päev jõua minu eas ka ju rokkida, eks ole!
Ahjaa, üks katkend ka, mille R.E.M.-i ajal sms-mällu kribisin:

M oli üliarmas kesk tantsurütmis võnkuvat inimvõpsikut - mõni võib lihtsalt seista kui laps kommipoe akna ees ning liikumatult-lummatult toimuvat jälgida, endal silmad õhinal peas põlemas.