Kas hingedega eestlasi on tarbimisihas maniakkidest enam?

Lõppev nädal võimaldas mul viibida kahel väga eriilmelisel sündmusel, mis kumbki peibutas kohale ohtralt publikut. Tõsi, ehkki pealtnäha pole sel rahvahulgal midagi ühist - nad justkui ei kohtuks omavahel kunagi -, on nad ometi ühe ja sama rahvuse, veel laiemalt siin elava inimkoosluse liikmed. Räägin kirjastuse Pilgrimi ja toimetaja Tanel Veenre uue raamatu "Meie inimesed" esitlusest ning päev varem sellele eelnenud Rocca al Mare kaubanduskeskuse uue korpuse elektroonikapoe avamine.

Raamat on vinge hingega ja väge täis kirjutatud. Siin arutlevad eestluse, Eesti ja eestlaseks olemise üle nii tuntud kui ka tundmatud eestimaalased: Jarek Kasar, Virve Köster, Artur Taevere, Mikko Fritze, Peeter Jalakas, Vassilissa jpt. Siinkohal mõte kunstnik Anu Raualt:

"Mulle on alati meeldinud eestlaslik segu kokkuhoidlikkusest ja ilumeelest. Asju tuleb hoida, armsaid asju lõpuni kanda, nõeluda ja paigata, et mitte saada vahelüliks kaubamaja ja prügimäe vahel. Hingetuid rämpsasju on liiga palju meie ümber. Ning see laieneb ka inimsuhetele. Tüdinetakse ka üksteisest, ei osata suhteid paigata." (Allikas: Pilgrimbooks 2008)

Just see mõte viib meid järgmisele (ajaliselt küll päev varem toimunud) üritusele, mil ühe pealinna kaubamaja ukse taga sai kokku meeletu hulk põlevate silmadega saamaihas eestimaalasi, et siis, kui kell kukub, teineteisest üle tormamise ja tagumise-nügimise-togimise-nägelemise hinnaga jõuda esimesena teisel korrusel hiilgava elektroonikapoe metallvõre ette, sealt end maksu mis maksab läbi pressida ning väidetavalt võimalikult odava hinnaga rösteri, espressomasina või pesumasina juurde jõuda, sellele peale viskuda ja kraakleva kaarnana õnnetu toode kassasse lohistada.



Kumb käitumismall, hingeliselt helletada või saamaihas saaki sebida, on ehteestlaslikum? Ma tean, et esimene teguviis on enam minulik. Olgu pealegi see kuradi espressomasin täna paari tuhha võrra odavam, tont temaga! Pealegi - mul ei ole näiteks sibulavõrguga kaasmaalast tagudes kätte võidetud espressomasinat niikuinii vaja. Kas kõigil neil, kes eneseväärikust jalge alla mattes on valmis ühe suvalise kaubamaja kunstlikult tekitatud idiootliku massihüsteeriaga kaasa minema, on seda masinat vaja? Eneseväärikus ühe mõttetu kohvimasina vastu? Valus.

Ent ometi on need kõik eestlased ja eestimaalased - ühtesid kannustavad meeled, teisi instinktid. Ja veel midagi sarnast: meelt lahutavad ja uuele nädalale lähevad kõik vastu lõpuks ikkagi sarnaselt. Võin mürki võtta, et täna õhtul istuvad mõlemad pealtnäha erinevad inimkooslused kui üks mees teleri ees, et ühiselt (mis siis et teineteist tundmata) TV 3s alustanud "Laulud tähtedega" nautida.