Koonduslaager selja taga, mis edasi?

Esmaspäevasel mihklipäeval raadiohommikut tehes tutvustasin ka kuulajaile, mida Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas 29. septembri kohta ütleb. See kõlas nii:

Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. (Allikas)

No vähemalt võtan siis minevikutöölistega kampa, sest mihklipäevaks sai minusuguselgi karjasel, suvilisel või lihtsalt (võõrettevõtete) teenijal ligi kaheksa aastat kestnud tindinäppajastu läbi. Tegelikult oli see küll reede, 26. september. Ning see oli see lause:

"I used to wanna change the world. Now I just wanna leave the room with a little dignity." (Allikas)

Ehkki öelda oleks nii mõndagi, pole sel suurt mõtet. Mitte praegu. Mitte siin - seda enam, et Eesti ühe kauaaegseima blogijana ei pea ma oma isiklikku ja nimelist blogi selleks, et kellelegi midagi tõestada, selja taga sappi pritsides kellelegi kuidagi tagasi teha või kibestumusest pisaraid valada. Eestikeelset blogiilma pole mõtet solkida. Või teisisõnu, eks solkijaid leidub teisigi.

Küll sõbrad kuulevad sest kõigest mu käest ise. Sestap andku ka "AK" reporter Mart Linnart teiste hulgas mulle andeks, et koos varalahkunud kolleegidega pühapäeval kaamera ette ei tulnud, et loodetud koondamishala etelda. Selle esituseks sobis peatoimetaja suurepäraselt.

Liiatigi saan siinses blogis varasemast enam ausam ja otsekohesem olla, ajakirjanduslike palade avaldamisest rääkimata. :)