Ma ei ole tükil ajal kohanud nii ebameeldivat suhtumist klientidesse kui EMT seda viimastel päevadel teinud on. Esiteks saadab ettevõtte automaatteenus mulle haigeid käsulauseid teemal, kuidas kohe-kohe keelatakse mul igasugune väljahelistamine, sest ma ei ole arvet tasunud. Ainult et ma ei saa ju arvet tasuda, kui seda väidetavat arvet pole iial esitatud - mis siis, et liitumislepingus on kirjas, et see arve peaks saabuma minu e-postile. No ei ole seda kirja!
Teiseks. Mul on enam-vähem täiesti ükskõik, kui suur see arve on - ju siis on vaja nii palju rääkida. Peaasi, et ma operaatorile osutatud teenuse eest maksan. Ometi hakkas EMT ähvardussõnumeid saatma siis, kui mingi ennekuulmatu tuhandekroonine limiit ületatud oli. Ning kui ma siis viimaks ometi (!) telefonil 123 kellegi halvas eesti keeles purssiva klienditeenindaja kätte sain, teatas see, et see limiit on lepingus kirjas; et see on kogu aeg nii olnud. No käige kuu peale, ma ei liitunud EMTga sellepärast, et mingi operaator saaks mulle ultimaatumeid esitada, kui palju ma räägin. Sellise mitteteenuse eest mina enam ei maksa.
Ja läinud nädal õpetas mida? Seda, et kui telefonile ei vastata, no siis nähtavasti on telefon hääletu peal ja ju ei taheta rääkida. Loogiline, eksju! :S
Arkadi Volodosi kontsert oli ent siiski hea - algul ei saanud muidugi kuidagi vedama, sest vaene mees oli kokku pannud nii igavlüürilise kava, et suisa õudne. Ent kui Liszt lõpuks mängu tuli ning lisalood saabusid... No siis läks alles paugutamiseks!
Ja siis saabusid kaks lõbusat pidu, mis nädalavahetusel suu muigvel hoidsid... :) Okei, mis siis, et päris täpselt kõike ei ju ei saa mäletada. See on ühe puhveti puhul igavane häda - sa ei suuda kunagi kõike mäletada... Ent tore, et laupäeva õhtul nägin viimaks ometi muusikali "Notre Dame de Paris'" ära. Vinge!
0 comments:
Post a Comment