Rahe. Ei mingit kahtlust. Ja tore ametnik.

Kui tund aega tagasi Peterburi maanteel otsitud aadressini jõudsin läks ära igasugune isu autost välja astuda - põhjuseks ootamatu rahehoog, mis väidetavalt Tallinna kesklinnas autod üürgama pani ning korraliku äkkpaanika tekitas. Lisaks välgufläshile oli meie sõiduk ainsa hetkega raheterade all lookas. Huvitav, kust see siis nüüd tuli?!

Pigem meenutan varahommikust dialoogi ühe ametnikuga:

- (Arvutit klõbistades ja ühtäkki avastades.) Ooo, meie peres käib ikka ja alati Vikerraadio!
- (Kergelt kohmetudes.) Tõesti?!
- (Kavalalt.) No muidugi! Ma hääle järgi ei oleks kohe öelnudki, aga nimi on küll väga tuttav!
- (Tänulikult.) Seda on küll meeldiv kuulda.
- (Arvutiklõbin jätkub.) Ma varem kuulasin seda ... Noh Kukut. Aga nüüd ikka Vikerraadiot.
- (Huvitatult.) See on muidugi tore, aga mis pani teid kanalit vahetama.
- (Usalduslikult). Teate, pärast oma abikaasa surma tahtsin ma midagi tõsisemat. Mulle nagu ei sobinud enam see... (Otsib sõnu.) mürgeldamine. Vikerraadios on ikka asjalikumad ja tõsisemad jutud. Nüüd kuulamegi.

Lahe! Niiviisi saingi biomeetriliseks. Siiralt hea meel, et ametnike hulgas on ka lihtsalt toredaid inimesi, kes on töös pädevad, inimeste suhtes abivalmis ja selle kõige juures veel ka head ja positiivsed suhtlejad. Neid polegi nii palju, kui nüüd järele mõelda. (Nt kaubanduskeskuste alatasa pahura müüjatehordi peale mõeldes läheb küll süda pahaks.)