Pigem meenutan varahommikust dialoogi ühe ametnikuga:
- (Arvutit klõbistades ja ühtäkki avastades.) Ooo, meie peres käib ikka ja alati Vikerraadio!Lahe! Niiviisi saingi biomeetriliseks. Siiralt hea meel, et ametnike hulgas on ka lihtsalt toredaid inimesi, kes on töös pädevad, inimeste suhtes abivalmis ja selle kõige juures veel ka head ja positiivsed suhtlejad. Neid polegi nii palju, kui nüüd järele mõelda. (Nt kaubanduskeskuste alatasa pahura müüjatehordi peale mõeldes läheb küll süda pahaks.)
- (Kergelt kohmetudes.) Tõesti?!
- (Kavalalt.) No muidugi! Ma hääle järgi ei oleks kohe öelnudki, aga nimi on küll väga tuttav!
- (Tänulikult.) Seda on küll meeldiv kuulda.
- (Arvutiklõbin jätkub.) Ma varem kuulasin seda ... Noh Kukut. Aga nüüd ikka Vikerraadiot.
- (Huvitatult.) See on muidugi tore, aga mis pani teid kanalit vahetama.
- (Usalduslikult). Teate, pärast oma abikaasa surma tahtsin ma midagi tõsisemat. Mulle nagu ei sobinud enam see... (Otsib sõnu.) mürgeldamine. Vikerraadios on ikka asjalikumad ja tõsisemad jutud. Nüüd kuulamegi.
0 comments:
Post a Comment