Õhus on kevadet. Seegi hea

Põhimõtteliselt olen ma vait olnud. Et mitte jaurata teemal, kuidas kõik on halvasti ja üldse paremaks ei näi minevat. Mis tähendab, et Harold Zidleri kombel "Everything is going so well!" ei saa ma ammugi röökida. Sellegipoolest on kuuldused minu enneaegsest surmast ennatlikud ning nii otsustasin nii mõnegi rõõmuks vähemalt midagi oma ajaveebi kirjutada. Ajendi selleks on andnud muidugi paar viimast päeva, mil tõepoolest õhus kevadet tunda on. Viimaks ometi. Loodetavasti möödub "vendade Maimetsate kevadsündroom" (tnx, Matu - see on üks viimase aja paremaid diagnoose!) peagi ning siis saab jälle elust rõõmu tunda. Pealegi pole ärasõit - mis siis, et mitmegi jamaga seotud -, enam mägede taga, vaid juba järgmisel nädalal. Võiks ju jällegi meenutada plirts-plärts-käes-on-märts-luuletust, aga sedapuhku olen hoopis muul lainel:

Singer-vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill.
Krokodill tegi palju nalja, ajas lapsed toast välja.
Tahtis toas tantsu lüüa, laste koogid ära süüa.
Ema võttis raagus viha, andis talle üle piha.
Krokodill siis nuttis, palus - ära vihu, viht on valus.
Pidas halvaks külma sauna,
pakkis oma reisipauna.
Pages kiirelt üle mäe,
lapsed eks nüüd tuppa läe.

Ahjaa, veebis ringi lapates sattusin väga lõbusa sõna otsa, mis on hakanud viimase kümnendi jooksul üsna populaarseks saanud sõna "töönarkomaan" välja vahetama. Majanduslamatise ja muude olude sunnil, eks ole! :) Tänase päeva sõna on "töötu narkomaan". :)