Öö tõi kauaoodatud vihma

Ehkki puud on juba nädalaid mitte enam hiirekõrvul, vaid suisa õites olnud, märkan ma saabunud rohelust ikka ja alati alles siis, kui vihmavaling on linnast üle käinud. Nii ka täna varahommikul, mil kogu kesklinn lõhnas värske rohu ja puuõite järgi. Ning hommikulgi jätkunud uduvihm ei häirinud põrmugi - ärataski paremini üles.

Viimaste päevade elamusist märkigem ära Tartu ja Vanemuise "Queeni", mis polnud siiski nii viimistletud kui ma eeldasin, ning hilisem sotsialiseerumine nii PlinkPlongis (no on alles veider klubi!), Kapriisi-nimelises kõrtsis kui ka ajakirjanike kevadpeol. Tegelikult ei midagi erilist, vahvate inimestega on lihtsalt tore aeg-ajalt kohtuda. Et ka laupäevane Eurovisiooni-vaatamine kaugel Kaberneemes - päris vahva oli üle aastate seda sündmust hoopis teleekraanilt jälgida, mitte koha peal ajusid kärsatada, mida kuradit oleks veel üldse ajalehte panna - venis varavalgeni, siis oli pühapäeval minu mängukavas vaid üks lavalugu: magamine. :)

Eile oli meil prilliõhtu. Muuhulgas tähendas see seda, et viisin oma shefid päikseprillid parandusse - no mis teha, odav Hiina käsitöö tõenäoliselt - ning sain prilliparandajalt soovituse minna kindlasti ka Kaubamaja Ilumaailmast läbi, sest sealt saab soetada prilliraamidega passivat küünelakki, millega on pärast hea keevituskohad üle värvida. Mida kõike ka teada ei saa... Kes tahab nüüd erkoranzhi küünelakki, mul on üle! :-D

Ahjaa, tööd on ka kuradima palju. Aga see pole sugugi nurisedes öeldud - mis siin tühja nuriseda, kui ka järgmisel kuul tahaks süüa ja üüri maksta. Pigem tunnen heameelt, et oskan siiski midagi, millega paljud hakkama ei saa - suurepärast eesti keelt. Nii et kellel on vaja vaadata üle oma lõputööd, esseed või muud kirjatükid, need pöördugu minu poole: mõõduka lisatasu eest teen ära, lisan kirjavahemärgid, parandan õigekirja ja kobestan laused!

Mulle meeldib

Mulle meeldib, et on linnakodu ja maakodu. Et täna oleme linnakodus, aga siis jälle maakodus. Ja kui tuju tuleb, siis võib sõita ka päris maakoju. Valikuid kui palju! :)

Mulle meeldib, et käes on suur lõpetamiskevad; et eile jõudis Õde kauaoodatud doktorikraadini ning et kogu nädal on selles võtmes kulgenud - nii Õe ääretult erudeeritud ja põneva oponendi Philip Taggi avalik loeng kaasaegse muusika mõtestamisest (oo, propaganda, sa oled suur ja üllas!) kui ka Õe eilehommikune kaitsmine. Ma tõtt-öelda kartsin, et ehk ei saa ma millestki aru, ent kogu kaitsmine kujunes intellektuaalselt ülipõnevaks vaatemänguks, mis a) haris ka ennast ning b) pani mõtlema sellele, et mis oleks, kui jätkaks ka doktoriõpingutega (sest nüüdsest olen ma ju ametliku kinnitusega magister, oo püha võrdsustamise lihtsust!). Ja mulle meeldis ka eileõhtune äraolemine Boheemis, et Õe suurpäeva ikka eeskujulikult tähistada. Ning see, et hiljem koju minnes tuletasin ka ise üle väga pika aja meelde, kuidas kõlas Pärdi "Spiegel im Spiegel".

Ning mulle meeldib, et suuri lõpetamisi on lähiajal veel teisigi - ajee!

Mulle meeldib ka, et ühe suure kevadüllatusena sattusime täna juba teist korda nädala jooksul teatrisse. Tõsi, Kersti Kreismanni ja Maria Klenskaja mängitud "Leekrüübe" oli suurem elamus kui tänane "Mängud tagahoovis ehk Because", ent eks see võrdlus jäägi pelgalt meeldib-ei meeldi pärusmaale, sest materjalid on lihtsalt niivõrd erinevad: maitsekas ja väga haaravate dialoogidega komöödia vs eksperimentaalne sotsiaalteater.

Mulle ei meeldi, et segastest aegadest tulenevalt on tervis jupsima hakanud. Ei meeldi ka see, et näen unes juba pikemat aega mingeid õudukaid; st, ma lahendan kogu aeg mingeid jaburaid ülesandeid ning ärkan iga järgmise ülesande lahendamise järel üles. Ning kell on siis neli. Siis viis. Siis kuus. Ja päeval olen unine.

Mulle meeldib veel väga palju asju. Näiteks selline lause:

"Kindlasti võib mineku põhjuste ja soovide osas olla kindel ja reaalne ning võtta neid nii nagu need on, sest on Eesti arste piisavalt palju välismaal ja siinolevatel ei ole olnud raske saada ülevaadet mujal toimuva kohta."

Mulle meeldib ka lause, mida täna Postimehe kohta kuulsin: "Kuii litsimaja sisse ei too, pole voodite vahetamisest kasu!" Lubasin endale pisut naerumuginat. :)

Head rahvusvahelist ajakirjandusvabaduse päeva!

Kuulan ja imestan - tänase päeva puhul on Ave Marleen Plukk Kukusse külla kutsunud praegu Postimehes tööjõu ja lehe visiooniga kimpus oleva peatoimetaja Merit Kopli. Mul on heast Meritist kahju, sest kurb on kuulda, kuidas ilma ilmse põhjalikuma ettevalmistuseta intervjueerija puterdab eetrisse õõvastavaid ja amatöörlikke küsimustelohesid. Nii suutis oma parimatel päevadel teha üksnes Reet Oja - alustas punktist A, siis heietas kohutava selle ümber jutumulli, jõudis küsimusega punkti B ning lisas siis naeratades: "Või kuidas sellega siis täpselt on?" Intervjueeritav sai seepeale üksnes kulme kergitada - mida mult siis lõppkokkuvõttes ikkagi küsiti. Ai, piinlik! Sarnaseid eelkoolituseta jutumulliliigutajaid leiab ETV ekraaniltki tänaseni. Nii nad siis meie makstud eetriaega kulutavad, et vaatajate ees õndsate nägudega moodustada küsimusi a la "No ma tahaksin nüüd teilt küsida, et..." (verbaalne mõttepaus, parasiitväljend; küsi, mis sa jahvatad!) või siis kasvatavad ühest küsimusest taas reetojalikult välja teise, kolmanda ja neljanda (eksitab vaatajat ja intervjueeritavat; teabetulv hajutab tähelepanu, paneb kanalit vahetama).

Aga ilm on meil ilus. Umbes-täpselt selline nagu nädala eest, mil vanematega Eismat läikima lõime ja vajalikud puu- ja taimeistikud mulda pistsime. Umbes-täpselt selline nagu teisipäeval-kolmapäeval, mil suurem tähelepanu kuulus Eestisse lennutet latiinohurmurile. Ning kontsert, tänan küsimast, õnnestus suurepäraselt. Enrique Iglesias lihtsalt oskab. Nii publiku kui ka korraldajatega suhelda. Vahetult, siiralt ja omamehelikult. Ja ilm on umbes-täpselt selline nagu 30. aprillil - 1. mail, mil head sõbrad Tartust pealinna vurasid, et me ühiselt koos saaksime olla, Madise katsikul käia ning hiljem - pärast seda, kui Kadriorg kahekesi taasavastatud -, kevadpüha puhul taas klaase kokku võiksime lüüa. Oli ilus kevadnädal.