August: aasta aega hiljem

Pärast tänast surmväsitavat tööpäeva helistas M ootamatu kutsega teatrisse minna, et Draamateatris ära vaadata Priit Pedajase "August". Tõsi, ma võinuks ju teada, et seda lavastust otse mu nina all mängitakse ning et täna oli selle hooaja viimane etendus. (Tõsi, nii paljust muustki toimuvast võiks teada - kogemisest rääkimata -, et end kultuuris koduse ja kogenuna hoida, mitte vaid kultuurikorraldajana kultuurisündmuste kampaaniaid planeerida ja nende suhteid korraldada, aga selleks pole lihtsalt aega. Ja endisel ajakirjandustöötajal seda luksust juba ei ole, et sulle toimuvast teada antakse... Kutsumisest rääkimata:)).

Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).

Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.

Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.

Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.

Nii on ka tulemus loomutruum. Pedajase "Augusti" puhul nautisin ma pigem hiilgava trupi kokkumängu, näitlejameisterlikkust, kentsakate-kummaliste-karikatuursete karakterite kehastusi ja loomulikult Krista Kaera nutika täpsusega loodud tõlget, ent loost, sest mahajäetusest ja inimhingede üksildusest - olgugi need kui universaalsed tunded tahes - on selles kastmes, siin ja praegu raske sotti saada. Pedajase lavaloos oli mingit kunstlikult loodud ängi enam - rohkem, kui sõnadesse pandud oli; sellist tõdejaõiguslikku eestimaist ängi, mida ma USA lavastuses ei tundnud. Repliik: Tõsi, kui Broadway tipud "Tõde ja õigust" mängima panna, oleks tulemus ilmselgelt sama, s.t kultuurikonteksti tunnetuse puudumise tõttu nende kahjuks.

Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!