Kultuuriannuseid siit ja sealt nurgast

Täna leidis lõppakordi üks mu lapsukesi, kultuuripealinna, Eesti Teatri Agentuuri ja Tallinna linnateatri ühine näidendivõistlus "New Baltic Drama". Hoolimata jubedast (ikka väga jubedast!) ilmast tegime selle seekord teoks vastavalt meie ideele mereäärsetest lugudest. "Seekord" ütlen seepärast, et kui konkursi välja kuulutasime, soovisime selle ühildada agentuuri sünnipäevaga ning teha üks tore pidu lõkke ja pirukatega Kalasadamas. Olen tänini veendunud, et toonane ilm, see vihm ja maru oleks nii külalised kui meedia uperkuuti merre lennutanud. Nii kolisime sel oktroobripäeval hoopis agentuuri ärklikorrusele sooja.

Ent täna otsustasime maru trotsida ning väljakuulutamise siiski Suurel Tõllul ära teha. Ja äraolemine oli ülimõnus - ei, mitte jäämurdja tekil, vaid ikka laevakõhus peidus. Päris põnev - kohati isegi romantiliselt õdus - on seesuguseid väljakuulutamisi korraldada, endal põrand jalge all kergelt kõikumas ning taustaks vastu rauda pekslevate lainte ragin. Aga sees on soe, toredad inimesed, liha- ja seenepirukad, aurav kohv ning šokolaadikook. :) Ja muidugi minu õnnesoovid Martin Algusele, kes eestlastest esikoha sai.

Teatrit jagus nädalavahetussegi. Okei, Lounge'i taasavamine, Elukunstniku hilisem sünnipäevapidu Pirita teel ning sellele järgnenud volbritrall Klubis liigituvad rohkem eluteatri alla, aga pühapäev seevastu oli teatrirohke - esmalt Katsi ja Triinega "High School Musicalile" ning seejärel juba Kati väärika taktikepi all Põhjamaade Sümfooniaorkestri laste- ja noortekontserdile Estonias.

Ega ma "HSM" kohta muud tahagi tegelikult öelda, kui seda, et ma ei nõustu Postimehe noore ajakirjaniku arvustusega, kus tükile pandi süüks liigset läägust ja roosamannat. Küsimus on ju pelgalt selles, milliste ootustega sa säärasele noortemuusikalile lähed. Hoolimata vingest rahalaeva staatusest, mis sel projektil Disney kompaniile on (ja sugugi mitte muusikali, vaid sellele eelnenud ekraniseeringute ning kõrvaläri - bränditud kleepsuvihikute, märkmike, pastakate, muu pudipahna - tõttu) ei tuleks siit muusikaliilma kõrgpilotaaži oodata. Õigemini - oleks naeruväärselt lühinägelik sellist mõtet üleüldse mõlgutadagi.

Pigem väärib nautimist, millise innuga lapsed sellele tükile kaasa elavad ning põlevil silmadega superstaari-Otti õgivad. Nii muutus "HSM" hoopis põnevaks pilguheiduks 2010. aasta Eesti noorte iidolilma. Ja lisaks oli tegu täiesti okei tantsu und tralliga - Ott, muide, näitleb mõnusalt ega ürita olla keegi, kes ta pole (kas või Zac Efron). Ja tema lauluhäälele leidub minust paremaidki kiitjaid.

* * *

Põhjamaade Sümfooniaorkestri tunniajasel kiirkursusel sümfooniailma (Max Bruchist Arvo Pärdini ) ei jõua praegu lihtsalt peatuda (ehkki vioolal soleerinud iisraellane Avri Levitan oli lihtsalt vaimustav), nii nagu ka eile õhtul Solarise kinos nähtud psühholoogilisel põnevikul "Suhtter Island" (USA 2010, rež Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). Nautimisväärsed olid mõlemad - esimene juba mainitud solisti ja sümpaatse Anu Tali pärast, teine eelkõige seepärast, et DiCaprio raputas minu jaoks õlult oma kohtlaste iluskraadede rollis ("Rand", "Titanic", "New Yorgi jõugud"), mängides selles kohati väga kummaliste keerdkäikude ja ootamatu lõpplahendusega thrilleris märksa segasemat (ja usutavalt segasemat) tegelast...