Sel nädalal on küll hinges ilmeksimatu tunne - kevad on käes! Juba teist päeva järejst ei pea enam kartma, et rutakalt liiga kergelt riietudes võiks vilus tuul põue pugeda ning tervise viia. Ning see teeb tuju heaks.
Soojemaks läheb ka teistel radadel. Tänahommikuse seisuga jõudsime tööga nii kaugele, et julgeme 15. mail enestele häbenemata silma vaadata - kultuuripealinna programm (tõsi, kevadel siiski veel 75 protsenti kogu programmist) on valmis avalikkuse ette astuma ja end esitlema. 15. mai ettevalmistused on hoos, ent üks väga mahukas eeltöö sai täna hommikul tehtud. Ja see teeb taas tuju heaks.
Oma blogis pani mind mõtteid mõlgutama aga üks äsja lõppenud kohtumine. Nimelt tõdemus, kuivõrd raske on inimestega silmast silma kohtumata ja põlevil silmil selgitamata mõista anda, mis see Euroopa kultuuripealinn ikkagi on. Inimeste pealiskaudsus või ajanappuses teemasse süvenematus, pigem selle hoomamatus on liikumise taga soovinud näha vaid üksikute isikute paraadi, kelle töö väljundiks, täpsemalt tööriistaks on sellenimeline sihtasutus.
Nii võetakse kultuuripealinna programmi üle arutledes pigem kaitsepositsioon: te ärge tulge mulle seda, teist või kolmandat pähe määrima. Kui teemat enam on mõistetud, saadakse aga ühtäkki aru, et tegu ei olegi ühe institutsioonikeskse kultuurikavaga a la mõne omavalitsuse kultuuriosakonna aastaplaan või mõne üritusturundusettevõtte järjekordne firmapidu, vaid et selle müütilise "kultuuriprogrammi" moodustavadki tõelised meie riigi ja linna loomeinimesed - nii kodumaised kultuuritipud kui ka rahvakultuuri (edasi)kandjad.
Tõsi, kultuur ei ole ühtne tervik, mis ümmarguse, ilma väiksemate-suuremate okasteta kerana kõigile meeldib (a la Jaan Toomik ja tema kuulus junniinstallatsioon versus tipphelilooja Arvo Pärdi teosed), aga see on meie Eesti kultuur. Ning kultuurile ei saa alati läheneda pigem uudisajakirjandusele omaselt skeptilisel moel ("no, mida te nüüd korda olete saatnud; mis kräpp see on, mis niikuinii uudiskünnist ei ületa"), vaid pigem kultuuriajakirjandusele omaselt avatud, mängleval, diskuteerival ja kaasa mõtleval moel ("aga mis oleks, kui...").
Alles siis, inimestega vesteldes, oma tööd tutvustades ja selgitades näed nende nägudel ühel hetkel ootamatut äratundmisrõõmu, mis peegeldub kas või heldinult naeratades öeldud "oo, tema kontserdile läheksin mina alati hea meelega!" (personaalne ja mitte institutsionaalne kontakt) või siis ka mõistmist, et kultuuris - erinevalt institutsionaliseeritud käsitlusest - pole lõplikke lahendusi. On vaid vähem ja rohkem teostamist võimaldavad ideed. Ja see tegi taas tuju heaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment