Käed jalad tööd täis ehk On alles elu siin tuhapilvede all

Nagu näha ei ole ma oma blogi taasavamises eriti järjekindel... No olgem ausad, kui inimene on enda virtuaalelu Facebooki kolinud, siis on sealt ikka kuradima raske välja saada... Või väljas käia. Kõige parema meelega näeksin vidinat, mis minu Facebooki postitused siin toimuvaga ühtlustaks. :)
Aga mis ma ikka soiun - aeg on olnud ütlemata toimekas. Kultuuripealinn on saanud lennuki, nüüd tõttame palehigis selle suunas, et 15. mail kolmveerandi programmiga avalikkuse ette tulla; et 7. juunil Istanbulis edukas Arvo Pärdi kontsert korraldada ning et 11.-13. juunini Helsingis Senaatintoril end põhjanaabreile tutvustada. Mõnikord on küll tunne, et oleme kui üliinimesed, kes kuuel käel ja ühel häälel peavad maakera paigast nihutama. Lennuki puhul oli küll nii - kolm nädalat ei saanud korralikult und...

Ning kui vulkaanist Eivõibollaküll (või Ei-jah-jälle-öökull, mis on einarkraudilikule hääldusõpetusele "eija·fjaDla·jöökhüDhL" kõige lähemal) tingitud tuhapilv lennuliikluse seiskas ning nii mõnegi olulise objekti Eestisse jõudmise küsimärgi alla seadis, siis... Siis oli küll tunne väga sant. Aga näe, kõik läks imeliselt. Ehk nagu kõlab see filmis "Shakespeare in Love":

Philip Henslowe: Mr. Fennyman, allow me to explain about the theatre business. The natural condition is one of insurmountable obstacles on the road to imminent disaster.
Hugh Fennyman: So what do we do?
Philip Henslowe: Nothing. Strangely enough, it all turns out well.
Hugh Fennyman: How?
Philip Henslowe: I don't know. It's a mystery.

Ja nii läkski. Ma muidugi ei tohiks oma asjade pärast hädaldada - neid, kes tuhast ja ärajäänud lendude pärast tegelikult kannatasid (ja tänini kannatavad), oli ikka meeletult. Kas või president, kes ühe kummalise, Istanbulist Tallinna väldanud roadtripi osaliseks sai.

No aga vaadake seda Oskarit - päris nunnu teine... :)

Aga nüüd võime endale lubada klaasi šampanjat - kaktuste sünnipäeva puhul! :)