Maikuu, suur toomepuu..

Ja ongi mai 2010 läbi. Mitte et see suurt pilti silmas pidades midagi erilist tähendaks - sest midagi suurt, laineid murdvat või keret raputavat ju ei toimunud (v.a rõõmustav tõdemus selle kohta, et olen ikka terve kui purikas) -, ent iga uus algav kuu toob kultuuripealinna aasta lähemale. Tööd on vaja veel meeletult teha: kui mais esitlesime kolme neljandikku progammist Eestile, siis juba kahe nädala pärast teeme seda Helsingis maailmale. Enne veel aga ootan põnevusega eelolevat nädalavahetust, mil viin Eesti meedia Istanbuli. Loodetavasti saab korraks ka ise hinge tõmmata ning vaadata, kas Istanbul on 2004. aastaga võrreldes väga muutunud, s.t kas ma olen sellesse hiidlinna hakanud kuidagi teisiti suhtuma.

Vahepeal olen jõudnud nii mõndagi positiivset ja kultuurset kogeda. Näiteks Ridley Scotti "Robin Hood", kus peaosades Russel Crow ja Cate Blanchett. Nii mõnegi arvates on Scott oma eepilisuseihaga küll üle piiri läinud ning kogu lugu oma suurte pintslitõmmetega naeruvääristanud, aga kõik oleneb ju sellest, mis elamust kinno otsima lähed. Võis rahule jääda küll. Pealegi, polegi väga-väga kaua üksi kinos käinud. Kummaline kogemus, sest tavaliselt saad kaaslas(t)ega kinost lahkudes nähtu üle arutada - ikkagi jagatud kogemus -, aga noh, sedapuhku siis niiviisi.

Kultuurinädal tõi ka kiire ja toreda kutse Kumusse, et heita pilk kaasaegsele Eesti kunstile (ma sellest suurt midagi arvata ei oska, aga vähemalt on Jaan Toomiku seksiviiteist pakatavad maalid üle kiigatud - mnjah!), viis kalli Maiani plaadi "Õnneleid" esitlusele (imeliselt helge plaat, mille loonud imeliselt head Eesti džässmuusikud) ning tõi muidugi Eurovisiooni. Kaks korda (sest teise poolfinaali ajal oli Maiani plaadiesitlus minule täiesti uues ja seniavastamata Tam Galeriis kodu lähedal). Ega ma suurt muud lisada oska, kui Kairega kolmapäeva hommikul "Terevisioonis" ütlesime:

"Lõppude-lõpuks on ikkagi nii, et tuleb see õhtu kätte, istume televiisori ees, sõbrad on koos, lamisevad, naeravad, heidavad musta huumorit, aga samal ajal vaadatakse. Minu jaoks on vahva see, et see on kord kokkusaamine, mahaistumine /---/ ja hiljem siis irvitamine," rääkis ETV saates "Terevisioon" Andri Maimets, kes oli enda sõnul eile õhtul ennustanud ära seitse edasipääsejat kümnest.

Ma küll ei nõustu, et ERRi uudisteportaal mind järjekindlalt fänniks kutsub, aga täpselt nii see oligi ehk teisisõnu, kõige olulisem, et head sõbrad said telerite ümber üle Eestimaa kokku ning tundsid end hästi - ise samal ajal ägedalt vaieldes ja punkte jagades. Okei, mina ei tundnud end võib-olla mitte kõige paremini, aga ega nüüd häda ka midagi ei olnud. :) Ja õhtu lõpuks sai veel sõprade pilli järgi tantsu vihtuda. Tore ju!