Suvi! Nii siin- kui sealpool Soome lahte!

Juba teist päeva ei tunne Tallinna enam äragi: nappides rõivastes vastutulijad naeratavad kahtlaselt avalalt, peesitavad jäätist limpsides pargipinkidel ja põõnutavad ei-tea-kust ühtäkki suureks kasvanud murul, tänavakohvikud on rahvast täis ning öine vihm on linnaõhu imeliselt värskeks löönud... Suvi! Olgugi petlik ning võib-olla kohe taas külmalaine ees kaduv. Ikkagi on olnud kaks imelist päeva (palju sa neid siinses parasvöötmes ühe aasta jooksul ikka kohtad, eks!).

Täpselt samasugune, ehkki pisut kargem ilm ootas mind eile ees Helsingis, kus kuu aja pärast saab teoks kultuuripealinna tänavune suurim välisturundusüritus, Senaatintori pidu. Võite isegi mõista, et silkasin päevaks üle lahe töökoosolekute tõttu. Ometi oli mul tagasisõidu eel aega, et viimaks ometi ka Kiasmasse jõuda - mõelda, olen Helsingis vist oma öljard korda viibinud, ent Kiasmasse pole iial sattunud. Nüüd siis viimaks võtsin kätte, sain kaheksa euro eest pruuni K-kleepsu rinda ning lasin end kunstist kaasa haarata.

Kes Kiasmas käinud pole (okei, ma olin kindlasti ise see viimane eestlane), see teadku, et tegu on samaaegselt mitmest erinevast näitusest koosneva kompleksse kunstihoonega. Ega ma päris hästi mõistnud, kas seal on ka mõni püsiekspositsioon...  Ilmselt mitte.

Seekord oli fookuses rootslanna Denise Grünsteini fotonäitus "Figure Out", mille sõnum oli lausa liigutavalt lihtne - hea vaataja, mõtle ise välja, mida ja milleks... Ent tema fotodes oli miski müstiline lumm. Ei mina viitsinud suurt juurelda, mida ja milleks. Ma lihtsalt vaatasin neid Taani salapärastes metsasügavustes lavastatud fotosid ja tundsin, kuidas need naelutavad su paigale... Tõeline "pildi sisse minek". Grünsteini näituse teine osa keskendus (just naise) juustele, mis lääne kultuuriruumis pidavat võimu ja erootika sümboliks olema. Fotod rääkisid selle metafoori eest ise: fotod lämmatavatest juustest, juukselõikusest, juustekaost, juuste välja tirimisest ning sugestiivne videoinstallatsioon juuste tagasi pähe "kasvamisest".

Teine suurnäitus kandis pealkirja "It's a Set-up" ja koosnes ühtekokku enam kui neljakümne kaasaegse kunstniku tööst. Üks tähelepanu pälvivam taies oli sel näitusel näiteks ungarlanna Hilda Kozari "Õhk" / "Air", mis koosnes kolmest akrüülkerast, kuhu oli "püütud" Helsingi, Budapesti ja Pariisi lõhnad. Kera sisse ronides nägid minutilist videoinstallatsiooni iga linna tänavapildist ja võisid nuusutada, kuidas üks või teine linn lõhnab. Hoolimata põnevast ideest lõhnas kerade sees lihtsalt kolme erineva parfüümi järgi. :) Teine silma jäänud töö oli aga Johanna Lecklini "Lugude kohvik" / "Story Café" - see oli tuba täis telereid, milles igaühes jooksis videolugu erineva inimesega, kes oma lugu jutustas. Pane aga klapid pähe ja kuula lugu ära. Nii muutusid lugusid kuulvad vaatajad osakeseks installatsioonist, luues lugude rääkijaile (teleris) tänuväärse kuulajaskonna (lives) ja tekitades igaüks eri nurgas istudes tõelise Lugude kohviku. Miks mitte sarnast kontseptsiooni ka kultuuripealinna mereäärsete lugude puhul kasutada?

Ehkki näitus reklaamis ka eestlanna Kristina Normanni skandaalset Kuldsõdurit ei leidnud ma seda kuskilt. Ilmselt oli öö varjus ... mujale viidud. :) Küll aga pahandas mind näituse "It's a Set-up" ametlikus raamatus kirjas olnud lause: Estonia became independent in 1920. Et tegu oli poliitkultuurilise taustaseletusega Normanni enda näitusele, siis tundub kummaline, et kunstnik valeinfot levitas või enda kohta käiva materjaliga ei tutvunud.