Ahjaa, veel Helsingist

Soome poole purjetades küsis kolleeg E mu käest, kas mulle meeldiks Helsingis töötada. Ei, vastasin spontaanselt. Miks? Sest mulle ei meeldi Helsingi, teatasin uhkelt. Ent hiljem imelise päikese käes linnas jalutades, Senati väljakult Mannerheimi teele patseerides ja seda-no-teate-küll-seda-mõnusat parki läbides tuli mulle E küsimus uuesti meelde. Võib-olla olen Helsingi suhtes aastaid ülekohtune olnud. Võib-olla olen oodanud sealt midagi sellist, mis mind ootab ees Londonis. Või New Yorgis. Barcelonas. Prahas isegi. Ent Helsingi on teistsugune. Ta on ilus, viisakas ja rahulik. Nagu selle elanikud - viisakad ja veel aeglasemad kui meie. Tõsi, võib-olla hakkaks mul igav ainuüksi Helsingis elada, aga sealse töötasu eest saab ju mõne ülalmainitud sitibreigi ikka teha... Ning hiljem laevale tagasi jalutades lõi mulle ühtäkki selgeks, miks mulle Helsingi ei meeldi. Sadama pärast. Selle vastikult väikese, õllest ja longerost läppunud jõminat ja täis, eemal ja nurga taga asuva Länsiterminaali pärast, mis on olnud aastaid eestlaste sisenemispaik (ja soomlaste väljumiskoht!). Just see kuvand on mu mällu säärase sallimatuse pitseri vajutanud - hoolimata sellest, et olen oma elu jooksul ohtralt teisigi sadamaid kasutanud ning lennujaama kaudu saabunud.