Mul pole Tallinna sadamas asuvasse Sadamarketisse kunagi asja olnud. Pole põhjust - seda enam, et see polegi mulle (s.t linlasele) mõeldud, vaid sellega ahvatletakse soomlasi (tegelikult muidugi kõiki kruiisituriste) oma veeringuid kaldale jätma. Et mul hiljuti sadamasse taas aga asja oli, otsustasin selle ebardliku nimekujuga paigaga (Sada-market? Sadama-rket? Sada-mark-et?) viimaks ise tutvust teha.
Kogetu kuulub kuhugi kultuurišoki, häbitunde, tülgastuse ja vuajerismi piirimaile. Lett leti järel haaras silm küütlevat-kiiskavat kassikulda, nõukogudeaegseid vidinavirnu, odavat ja maitsetut trikotaaži, slaavi suveniire, kahtlase päritoluga päikseprille ja kelli, kompveki-, vorsti- ja juustulaare. Kokku kuhjatud esemete väljanäitus palistas pikkade koridoride seinaäärseid ning küllaltki tülpinud ja tühja pilguga, ent endale kaela riputatud ehtekuhja all vapralt püsti püsivad vene aktsendiga müüjad hõikusid oma kehva soome keelega kliente ostma, katsuma, maitsma...
Nägin sarnast, ehkki "turistilikult maitsekalt" kujundatud basaari Istanbulis, mil leidsime mahti Grand Bazaarile sisse põigata. Ning mis seal salata, sellises kohas on säärane ninni-nänniga kaubitsemine normaalne. Või õigemini - mõistetav. Tõsi, prillid-teksad-rõivad on neis paikades enamjaolt vuhvel, ent kui sulle 200-kroonised Yves Saint-Laurent'id ei meeldi, siis müüakse sulle sealsamas ka korralikke vaipu, siidrätte ja salle või türgilikke läägmaiusi. Ühesõnaga, basaarile mul etteheiteid pole - see kas meeldib või ei, huvitav kogemus on igal juhul -, ent Tallinna südames ma seesugust kaubanduskultuuri eest ei ootaks.
2 comments:
Tule muga kaasa bazaarile, tule muga kaasa bazaarile....
oh seda hommikut! :) :) :)
Post a Comment