Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Sinine

Viimase nädala jooksul olen jõudnud palju korda saata, äikesepilvedega võidelda, ööklubi laval oma artistlikkuse proovile panna, rõdul peesitades ja silmi kissitades juba übervarahommikul eredalt purevat päikest tervitada, paar korda mereski sumada (mis tähendab, et Russalka rand pole rand?) ja loomulikult sõpradega suviselt päevitada (Playa de Reno on päikese- ja õhuvannide jaoks parim) ja aega veeta. Kõige rõõmsam olen aga kolme väga erineva kinoelamuse üle. Kui neist praegu ei räägi, siis tõenäoliselt jääbki see mul tegemata. Elamusi (ja elu) tuleb ju nii palju peale.

Kõigepealt reede, 2. juuli õhtusse, mil Artis kutsus ühes maasikate ja šampusega filmi "Coco Chanel & Igor Stravinski" (Prantsuse 2009, režissöör Jan Kounen; levitaja Tallinnfilm) esilinastusele. Et filme on kolm, luban endale luksust mängida pisut Kiezlowski värvitriloogiaga, ehkki selle tagant ei tuleks siiski Poola suurmeistri omaaegse sarjaga paralleele otsida, pigem võtan endale lihtsalt õiguse kasutada seda ilusat filmiloolist kujundit narratiivina. Niisiis, Sinine.

Ehkki "Coco ja Igori" peakangelasi kehastanud Anna Mouglalis ja Mads Mikkelsen moodustasid dünaamilise, kirgliku ja usutava ekraanipaari jäi film hinge kriipima - ja seda sugugi mitte romantiliselt hinge mineval moel. Hoopis vastupidi. Chris Greenhalghi fiktsioon (muidugi kui see oli fiktsioon, aga seda ei tea keegi) oli loonud hapras koosmeeles toimiva õõvastava armukolmnurga (lisaks ka Jelena Morozova põdura tervisega Katja Stravinskaja rollis), kus ühed võtsid ja teistele jäi üle ainult anda ja anduda - mis ühele mäng, see teisele tõelus; mis ühele loomulik, see teisele allaheitlikkus; mis ühele elukestev truudus, see teisele aega nõudev ja tülikas koorem. Must ja valge. Vana ja uus. Tuli ja vesi. Pidev vastandumine, tõukumine ja tõmbumine. Tumedale filmikeelele andis loomulikult tooni Stravinski jõuline kompositsioon, mis rõhutas ängi ja lõbujanus kas või üle laipade minekut veelgi.

Ma ei tea, kas raamatu autor oma fiktsiooniga just seda silmas pidas, kui Chaneli ja Stravinski loominguist ühiseid jooni otsis, kuid justkui rõhutatult oli välja toodud, kuivõrd rasked, kohati raskemeelsed ja enesekesksed mõlemad oma radikaalsuses ja uuendusmeelsuses olid. Ning kuidas koos veedetud ajast sündis siiski midagi igavikulist ja kultuuriliselt olulist - kapriissed ja toona valitsenud norme purustavad Chanel No 5 ja "Kevadpühitsus".

Ehk väljendasid filmi lõpuossa pikitud stseenid kahe vanuri üksildastest hetkedest - üks klaveri taga küürus, teine luksushotelli voodis siruli; eemal teineteisest ja maailmast - patukahetsust, püüdu end ümbritsevaile, neid armastavaile inimestele kord tehtut lunastada. Võib-olla... Kes teab.

Küll aga ei ole ma nõus sellega, et müügiargumentide nimel (ja Mikkelsen on Euroopa kinos müüv kraam) on võetud peaossa mees, kes ei suuda rääkida kumbagi filmis kõneldavat keelt. Tegelikult pole mul midagi Mikkelseni vastu ning ma naudin ta näitlejameisterlikkust, ent äkki pidanuks keelekooli proovima? Pole sugugi naljakas kuulata pehmete (pudi)häälikutega harjunud taanlast kahele helisevale keelele, vene ja prantsuse keelele elu sisse puhumas. Pealegi, on siis tõesti nii raske leida korralikke koolitajaid, kes õpetaks kas või seda, et soovides öelda vene keeles "hästi-hästi!" ei peaks huuli torutama ja ervinabellikult (filmis "Noor pensionär") "horosoo-horosoo" häälima. :)

Niisiis, Sinine. Värv, mis sel korral pigem nukrameelne... Ei, mäsleva mere karva, tuuline ja vali, mis sinisest pigem rohekashalli ja musta laineharja välja väänab.