Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Punane

Värvidest ja lõbusatest akordidest (tsirkuse)kirju nädalavahetus lõppes minu ja Katsi jaoks äsja Viru keskuse katusel avatud Katusekinos, paigas, mille olemasolu üle on mul tõesti hirmhea meel. Ühelt poolt seepärast, et see on üks nüüd ja praegu käe, varba ja hambaga katsutavaid Tallinn 2011 võsukesi, millele võib Facebookis lahvatanud kiiduavalduste tormi tuules tõenäoliselt aastatepikkust edu ennustada. Teisalt seepärast, et ma Tallinnast lugu pean ja linlasena iga säärase linnaruumis oma koha leidva uuenduse üle rõkkan. Sest katusepindade ärakasutamine on lahe - just nii nagu mulluses kultuuripealinnas Linzis edukalt tõestati. Niisiis, Punane.

Katusekino avanädala lõpufilmina pakuti maitsta filmilegendi "The Graduate" ("Lõpetaja", USA 1967, režissöör Mike Nichols), mis sillutas Hollywoodi kuldteed mitte üksnes noorele režissöörile, vaid ka noorukesele peaosalisele, Ben Braddockit kehastanud Dustin Hoffimanile. Kes sellest filmist kuulnud pole ja kellele legendiks saanud tsitaadid "Mrs. Robinson, you're trying to seduce me" või "Benjamin, I am not trying to seduce you" midagi ei ütle, siis nende jaoks lisan väljavõtte Katusekino tutvustusest:

See oli 1960ndatel üks võtmetähtsusega piiremurdvaid filme, mis käivitas uue ajastu kinos. Mõjukas film hammustavalt satiirilise komöödia vormis Idaranniku käpardlikust värskest ülikoolilõpetajast, kes leiab end võõrandumas ühiskonnast ja ootamatult triivimas 1960ndate sotsiaalse ning seksuaalse kombestiku lainetel. Film peegeldab ka muudatusi Holywoodis, kus hulk noori avangard-režissööre pääsesid rambivalgusse, mh. Mike Nichols muutus nõutud nooreks talendiks ameerika filmis koheselt peale režii-Oscari võitmist "The Graduate" eest.

Nii ei olegi siinkohal Vana Kulla arvustamiseks põhjust, pigem juhin tähelepanu täiesti uudsele ja heale katusekinoelamusele, mis voogas sinusse sellal, kui lesisid lamamistoolis pilvitu suveöise taeva all, peas kõrvaklapid (ega siis ümbruskond pea kinokaja kuulma), põlvil soe pleed ja paljaid varbaid sugemas pehme kunstmuruvaip, mida mööda hea ka niisama ringi sahistada - näiteks siis, kui aeg-ajalt jalgu sirutada soovid, et näiteks EKA varemete suunas avanevat mõnusalt suurlinlikku vaadet nautida.  

No ja kuidas ma saaksin ka Paul Simonit ja Art Garfunkelit unustada, kelle algsest "Mrs Rooseveltist" filmi tarvis hoopis "Mrs Robinson" sai ning kelle "Sound of Silence" või "April May She Come" ka koduteel kõrvus helisesid.

Niisiis, Punane. Vana ja väärika, veini, õhtusse heitvast päikesest taevasse jäänud kuma ja pulbitseva elu värvi punane.