Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Valge

Kolmas kinokülastus pärineb tänasest, kui õhtu edenedes G mind sel nädalal linastuva "Videviku saaga: Päikesevarjutus" (USA 2010, režissöör David Slade, levitaja Acme Film OÜ) esitlusele kaasa haaras. Et päev on olnud hingematvalt lämbe ning seisev õhk tõepoolest viimaks äikesega algosakesteks purunes (ehkki ühest kärgatusest ilmselgelt ei piisanud), tundus mõte kargest kinosaalist ahvatlev. Ja ehkki ma pole just kõige suurem Videviku-fänn, tahtsin selle igal juhul ära näha - arvestades, et eelmisel nädalal USAs esilinastudes tegi kauaoodatu piletimüük kõigi aegade päevakäibe (või arvestades kellegi poolt linastusel täheldatut - näe, Jaan Ruus on ka kinno tulnud, see ütleb nii mõndagi). Niisiis, Valge.

Eks kiiret kassamenu taga ajavate filmisaagadega ole alati hädasid - kuidas tagada see, et iga uus osa oleks eelmisest parem, kõneainet pakkuvam, üllatavam, tulusam... Tihtipeale see ei õnnestu. Põhjusi on ju palju. Filmi aluseks olev materjal võib aja möödudes lahjaks minna. Liiga pika ootamise järel võib auditooriumi tähelepanu ja huvi hajuda. Isegi näitlejate motivatsioon Midagi Erakordset teha või publikule pakkuda võib kaduda - vanad järjed hoiavad uued väljakutsed eemal või vastupidi, uued väljakutsed muudavad vanade tööde järjed kahvatuks, teeme-ruttu-ära-saame-viimaks-ometi-lahti-filmideks.

Mina pole Stephenie Meyeri sarja lugenud. Täpsemalt, ma pole sarja kolmandat ja neljandat osa lugenud. Sestap oli loo kulg mulle teadmata. Ei saa öelda, et mulle oleks eriti korda läinud Jacobi (Taylor Lautner)armuvalu seepärast, et Bella (Kristen Stewart) ikka ja jälle Edwardi (Robert Pattinson) kaissu ronib, mistap kõlas Bella lõpulahingu eel Jacobile heidetud röögatus "Kiss me!" kuidagi naeruväärselt (siinkohal meenutage kaks sissekannet allpool kirjeldatud armukolmnurga kujutamisest tingitud ängi). Nooruslikust draamast ja kukepoksist ammutatud dialooge kuuleb filmis kõikjal.

Ent on see siis ühe noorte muinasjutuloo juures üldse tähtis, et see pole hingemattev ega tõsiselt, eluliselt võetav; no et ühel pealtnäha normaalsel peretütrel tuleks oma isale seletada, miks hunt ja vampiir tagaaias tema pärast kisuvad - selline "Siin me oleme" meets "Punamütsike" meets "Dracula" ... Suviseks meelelahutuseks sobib "Päikesevarjutus" hästi, sest kaugusesse kaduvate loodusvaadetega lummavad kaamerasõidud annavad filmile oma mõjuka aura (vrd "Sõrmuste isanda" saaga) ning casting'ugagi on endiselt vaeva nähtud ehk vaatajate silmarõõmule mõeldes ilusinimeste ekraanile toomisega jätkatud.

Niisiis, Valge. Nooruse, süütuse, igatsuse, lootuse ning puhta ja värske õhu värv.