Viimaste päevade kuumalaine on olnud meeliülendav... Tõesõna! Olen saanud ujuda ja päikest nautida, rattaga sõita, Katusekinosse taas ja taas armuda (sest see on lihtsalt super!) ja lihtsalt jalutada... Ehkki seda kõike töö kõrvalt. Ja töö sellise palavusega tapab (ja väikest keelemängu tehes võiks öelda ka "ja öö sellise palavusega lihtsalt tapab"). Muidugi, praegu on ka kiire aeg, homme lükkame merepäevadele hoo sisse ning vaatame, kuhu pühapäevaks välja purjetame... Tänan õnne, et interaktiivsuse abiga ei pea seda tegema lämbes ja konditsioneerita kontoris, vaid sootuks jahedamas kohas (vaat ei ütle, kus!). Ent ikkagi, tööd on rämerämedalt palju. Ning ma ei jõua ära oodata esmaspäeva, mil merepäevad läbi on ning mina aulikult puhkusele minna saan! Küll kaheks nädalaks, aga ikkagi!
Ja seda vajan ma väga. Sest "jõud lõppeb, ei jaksa enam" tähistab ka vastust mu sisimas mäslevatele küsimustele. Ma ei mõista, kuidas olen osanud oma elu nii elada, et olen teiste jaoks alati olemas. Ja toetan. Ja aitan. Ja mõtlen kaasa. Sõidan, kuhu vaja, helistan, kuhu vaja, toon ja viin, mida vaja. Ja kurvastan või rõõmustan koos nendega. Aga kui minul on sõpra vaja, siis pole kedagi kusagil. Keegi ei helista. Ega küsi, kas ma vajan sõbraõlga, kas ma vajan abi ja tuge. Kas ma vajan näiteks imeväikest tähelepanu kübetki. Seda kõike ma praegusel hetkel - meeletu töökoormuse all ägades, nägemata ühtegi lootustandvat kiirt ses tunnelis - vajan nii meeletult. Selline olukord teeb kurvaks ja kurjaks. Sest miks on nii, et mõni vaid annab - lollis lootuses, et ehk saab ka midagi vastu -, kuid mõni vaid võtab. Ega näe, et nende kõrval on üks väike heasoovlik ilmakodanik, kes aeg-ajalt ka omadega rappa jookseb, ega oska ilma abita rabamülkast välja tulla. Ma tean, et süüdistada saan ma vaid iseennast. Et olen nii loll ja naiivne, kes hüppab, kui on tarvis... :(
Väike update: Üks sõber luges ja saatis sõnumi. Ja tuju läks paremaks.
0 comments:
Post a Comment