Blogipidamine on ju nagu iga teinegi hobi - vabast tahtest võetud meeldiv kohustus, mille juurde pöördud ikka ja jälle tagasi. Kas või juba sellepärast, et endale meeldib. Ja see aitab mõttevirvarri paremini seedida ja reastada. Aga ikka läheb nii, et mõni tegevus jääb aeg-ajalt unarusse. Isegi siis, kui mõne järjekordselt kogetud emotsiooni ajel tunned, et aju otsib õigeid formuleeringuid, kuidas kogetu kõige õigemate sõnadega blogisse kirja panna... No mis teha, kui põnev ja ülikiirelt tuhisev aeg viib iga päevaga kultuuripealinna aastale üha lähemale (praegu kujutlen end raamatusse "80 päevaga ümber maakera", sest umbestäpselt nii palju päevi ongi jäänud), ent õhtuks oled sind deadline'ipakul passivate ja süüdistavalt silmitsevate tegemate tööde ära teha püüdmisest nii väsinud, et oma tähelepanekute kirjapaneku asemel rehmad mõttes pigem käega ning, teinud mõned järjekordsed üldkasulikud majapidamisliigutused, heidad hoopis magama. Ja isegi siis, kui vahepeal on ka taas oma lemmiklinnas NYCis ära käidud, sekka überpatriootlikku Washingtoni või suviselt koketeerivat Madridi kaetud, ei jõua end kokku võtta, et meenutusi ja muljeid jagada. Õnneks on tänapäeval muidugi Facebook, mis seesugused emotsioonid kerge vaevaga endasse talletab.
Tänane emotsioon sel sügisel alanud meediaklubiga pani end aga taas kokku võtma. Alates sellest sügisest vean Eduard Vilde muuseumi lahkel kutsel (ja muidugi loal) nende ruumes Kadriorus meediaklubi, kuhu ootan eelkõige kõiki abituriente ja esmakursuslasi, aga laiemalt võttes kõiki neid, kel meedia vastu sügavam huvi kui argitarbijal. Ja ehkki üks rõhuasetusi on muidugi ajakirjanduse toimemehhanismide ja ajakirjandusmeisterlikkuse tunnetuse õpe, on sel - klubilisel - moel hoopis põnev arutleda ja analüüsida meediaruumi laiemalt, jättes ajakirjandusliku ruumi piltlikult öeldes meediamaja üheks toaks ning kiigata siis koos entusiastlike kaasamõtlejatega ühiselt ka maja teistesse tubadesse täis kultuuritaju, sotsiaalseid konstrukte, manipulatsiooni, eneseregulatsiooni ja enesekriitikat. Nagu ikka pimedate tubadega tundmatus majas - pane tuli põlema ja tondid kaovad. Siis tekib mõistmine, miks mõni vari algul nii hirmutav näis.
Ehkki avaõhtul huviliste külluse üle just kurta saanud, pani kogetugi ja kohale tulnud esimeste klubiliste ring heameelest silma särama. Juba seepärast, et praktikuna meedia- ja kommunikatsioonisektoris töötava inimesena kogen harva nooruslikku avatust ja siirust, liiatigi, mida ilmestaks silmist seletatav taiplikkus ja analüütiline mõtlemisvõime. Pigem kohtame süvenevat künismi ja kapseldumist, mentaliteeti "ma tean küll, kuidas need asjad on" või iroonilist "no mida sa mulle täna müüa tahad" mõtlemist, seltsiks rutiinist sündinud soov lihtsaid ja kiireid lahendusi otsida. Ja kas ma siis ise teistsugune olen - ilmselt mitte. Nii ongi lahe taasavastada, et noortel seda häda pole, et kusagil kuklas iriseks mõni järjekordne eluraskusi meenutav, läbipõlemist kaagutav ja pidevalt "küta edasi! kiiremini! kaugemale! vaata, mis naaber teeb!" näägutav kuradike. Noortega suheldes, nende elurõõmu ja teada tahtmise janu imetledes õpid ise ka. Või õigemini - meenutad. Eelkõige mõistmist, et kuigi sa võid majas, mida tunned enda meelest läbi ja lõhki, kas või pimesi jalutada, tasub endalgi aeg-ajalt tuli süüdata ja ümbritsevat teise pilguga kiigata.
Ah, ehkki metafooride hulk läks ühel kirjareal juba üüratuks, loodan, et saate aru. :) Järgmisel korral, s.o 26. oktoobril rühime meediaklubiga aina edasi - loodetavasti tuleb juurde neid, kel huvi meediaruumi ja enda rolli selles mõtestada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment