Hammustasin endale täna huulde. Kaks korda. Vihkan seda. Nüüd häirib mind see paistes huul väga kaua ja on pealegi vastikult valus. Samal ajal habet ajades kuulsin peas kõlavat arsti häält, kes ütles, no mis sa hädaldad, võta siis valuvaigistit. Huvitav, kas arstid ütlevad seda alati. Ütlevad ka siis, kui näiteks hingel on valus? Ehk teisisõnu, kui on valus, siis ära muretse - kõige vastu on ravi. Aga miks oskavad inimesed pigem ravida kui ennetada?. Ehk pidanuks olema hoopis hoolikam ja mitte huulde hammustama. I'm obviously driven by Grey's Anatomy here. :)
Laulupidu ei lähe peast. Täna heitsin pilgu Youtube'i, kust sai eileõhtuseid emotsioone uuesti kogeda. Tegelikult polnuks mul "Mis maa see on?" klippi isegi vaadata; piisas pelgast mõttest sellele, kuidas Siiri Sisask, endal nutuklomp kurgus, tuhandete ees ja eest laulma hakkas, siis tundsin taas pisaraid silmisse saabuvat. Otsustasin, et ei šokeeri meie praktikanti ja panin laulu kiiresti kinni, asudes kiirelt järjekordset kom.strateegiat harutama ning eesseisvaid Tallinna Merepäevi planeerima.
Aga rahvas ja maa on meil ägeda väega...
0 comments:
Post a Comment