Lahkus Inimene

Nii keerukas ja kummaline. Olen selle emotsiooni üle kaua, oi, kui kaua juurelnud; end sellesse hetke, sellesse päeva kujutanud. Et mida siis tunnen, millele mõtlen. See polnud aga pooltki selline nagu olin mõtteis läbi mänginud. Aastakümnete jooksul alateadvusesse ladestunud ning seal omavahelist mõttemaailma pimesikku mänginud emotsioonid, rusikaid täiskasvanunagi vihakrampi ajavad teadasaamised ja lood, samas mälestused suureks saamiseks ja olemiseks nii vajalikest õppetundidest ning tundest, et su eest kanti hoolt, tõstsid ühtäkki korraga pea ja tormasid teadvusesse. Pahinal. Kõndima hakkamise juttudest, oma esimestest mälestustest ja Marati midivuplitest tuhinal läbi kuuendast sünnipäevast ja kukeseentest, jõnglasele nii kummalisena tundunud seebivarudest ja vativirnadest, hirmutavalt nagisevast linoleumpõrandast, porgandisiirupist tehtud "Fantast" või kiiremaks ülesärkamiseks piima ligunema pandud krõbuskitest tänapäeva maailmamõistmise, ilmaasjadest vestluseni, veidrate jänesehaakidena mõtteis siia-sinna seigeldes. Leppimise ja rahuni.

Aastaid on mu raamaturiiulil puutumatuna seisnud raamat "Saksa mõtteteri eesti vastetega", kingitus mu 25ndaks sünnipäevaks. Nüüd avasin selle huupi. Ning pilk tabas kaks järjestikust tera: "Eine Lüge schleppt zehn andere nach sich." "Eine Liebe ist der anderen wert."

Puhka rahus.