Palju õnne Aigile. Tänane päev on kõigile vist väga unine olnud - "Grease'i" viimane etendus nõudis ju ometi oma. Aga tegelikult oli tore. Võrreldes kevadega kohe kindlasti. Mul mõte seisab. Sellepärast kasutan ainult lühilauseid. Ma vist lähen koju magama.

Esimene oktoober kaks tuhat neli oli lihtsalt jumalik. Vaat selline võiks meie sügis alati olla - ahjusuitsu vines majad, karge ja selge, palgeid õrnalt näpistav õhk, selges sinitaevas naeratav päike ja hirmarmas sügislehtede, nende pisut kõdunevate, kuid oma väärikuses vaikselt punakaskoltuvate lehtede aroom... Mmm... Kastanimunad ja poisipõlve koolitee tuleb meelde. Lihtsalt. Hea on olla.

Ja õhtu sujub üle Klassiõe sünnipäeva-a-ks! Mis siis, et see alles homme tegelikult on.

Kuulge-kuulge, kas te nägite eileõhtust (ja täna korratud) filmi "Kuu varjupool" ("Operation Lune, Prantsuse 2002)? Lihtsalt fantastiline, tõesti. Eriti hea meel oli mul selle üle, et ma lihtsalt sattusin seda vaatama: seda polnud haibitud ja kellatud. ETV tutvustus oli muuseas päris tabav: "Kuidas olid Hollywoodi režissöörid seotud NASAga? Kuidas aitas meedia kaasa USA kosmosevallutustele? Neile huvitavatele küsimustele keskendub dokumentaalfilm, milles käsitletakse üht 20. sajandi tähtsündmust - inimese jõudmist Kuule. Ameeriklased vajasid kosmose hõivamiseks avalikkuse toetust, mis saavutati televisiooni ja filmikunsti kavalal kaasabil. Rabavad kosmosekaadrid olid sageli osavalt kokkumiksitud võltsingud. Kerkib küsimus, kas tänapäeva tehniliste võimaluste juures saab vaataja üldse olla kindel selle ehtsuses, mida ta vaatab." Just viimases küsimuses peitub filmi võti. Aga väärt on ka filmi autorite endi ülevaade sellest, mida siis lõppude lõpuks meile näidatakse.

Originally, in 2001, director William Karel wanted to make a film on Stanley Kubrick, one year after his death. While talking to his widow, he discovered the extent of the collaboration that existed between Kubrick and the NASA. It turns out that Kubrick and other Hollywood producers contributed largely to the popular success of the US space programme by turning it into a show (design of astronauts’ suits, colour fo the Apollo capsule, positioning of the rocket launcher in Cape Canaveral, etc…)

Starting with this true story, we came up with our own… What if…? What if Nixon - under pressure to put the first man onto the moon before the end of the decade – had asked for a film of the landing on the moon be produced just in case the Apollo 11 went wrong and no pictures would be available…

A documentary intrigue, a subtle blend of facts, fiction and hypothesis, around an event that marked the 20th century: the landing on the moon. What if it’s all been a big hoax triggered by the race of the two super-powers to be the first to conquer the moon ? What if there have been no “live transmissions” from the moon – as many claim? The progress of film and television technology has made it possible to manipulate images without it being obvious. Even the use of archive pictures is no guarantee for authenticity since they can be used to substantiate very different “facts”. How can the spectator KNOW what he watches?

Navigating carefully between lies and truth, the film mixes fact with pure invention. We will use every possible ingredient : ‘hijacked’ archive footage, false documents, real interviews which have been taken out of context or transformed through voice-over or dubbing, staged interviews by actors who reply from a script and, of course, interviews with astronauts such as Neil Armstrong who refute our claim or still others who believe for all what it’s worth that it was all a hoax.

This is not an ‘ordinary’ documentary… It’s intent is to inform and entertain the viewer, but also to shake him up, make him aware of the fact that television can get it wrong (intentionally or not) .We want to achieve this aim by using a universally known event (the landing on the Moon) that is surrounded by question marks (which is a fact) and spin some tale around it, that sounds plausible but isn't a fact (although there are elements in it that are real!). Confused? It will all be revealed before the end of the film... once the viewer is hooked, strung along and starts really wondering.

Täna lahkuvad meilt taas mõned inimesed töölt. Ma jään üha üksikumaaks :)

Appi-appi, toimetajatöö õpetab mind varastama. Järgneks pikk lugu tähekehade kunstlikust vähendamisest, aga ma säästan teid sest. Kes teab, saab aru, et miinus 15 asemel on võimalik ometi teksti ka miinus kahekümne viiega küljele pressida, nii et tavasilm ei seletagi miskit... Noh, nii hoidun ma karmist toimetaja otsusest "ning"-id "ja"-deks kirjutada ja kõikvõimalikud tekstikaunistused kosmosesse visata. Ihihii, I'm bad. Aga see on nii lõbus, sest ainult mina tean, millistes kohtades ma pisut pättust olen teinud. Kolleeg juba rõkkas, et näe, oligi aeg noortel varastamine selgeks saada, mis nad siin tühja sebivad. :)

Ma tean ühte keerulist matemaatilist valemit. X+Y=Z. Kusjuures kunagi ei tea, mida üks või teine muutuja tähendab, aga põnev on ikka... Sest kunagi ei tea, mis välja tuleb. Kusjuures see, mida õpetaja võib öelda oma elukogemusele ja matemaatilistele tõekspidamistele tuginedes, pole sugugi see, mis lõpuks vastuseks tuleb. Sest õpetaja ei pruugi teada massikommunikatsiooniteooriast tuntud mõistet "müra". Ausõna.

See uudis väärib kajastamist küll, et USA populaarseima saate juht, legendaarne Jay Leno on otsustanud väljateenitud vanaduspuhkusele minna. Esmaspäeval, kui NBC vaadatuim saade "Tonight Show" tähistas 50ndat juubelit, teatas mees, et läheb pensionile aastal 2009, andes siis saate juhtimise üle Conan O'Brienile. "Olen siis 59. aastane ja olen seks ajaks saadet juhtinud 17 aastat [--] Peale selle lubasin ma oma naisele Mavisele, et viin ta välja õhtusöögile enne 60. aastaseks saamist," lausus Leno. "Tonight..." on kõige kuulsam saate USA teleajaloos, mil on olnud 50 aasta jooksul vaid neli saatejuhti: Steve Allen (1954-57), Jack Paar (1957-62), Johnny Carson (1962-92) ja Leno. Kümne viimase aasta jooksul on Leno andnud oma suurimale konkurendile, CBSi saate "Late Night" juhile David Lettermanile vaadatavusega lihtsalt pasunasse. Jee-jee.

Pisut ajaloos tuhnimist kulub kõigile ära. Et mäletaks. Siinkohal uudisteagentuuri ETA teade kümne aasta eest.

28.09.1994, Tallinn
Peaminister Mart Laari avaldus

Kallid kaasmaalased,

Tänane hommik vapustab meid kõiki. Tormine tuul mandril annab vaid nõrka tunnistust sellest marust, mis Läänemerel põhjustas tragöödia. Seni kindlaks tegemata põhjustel uppus täna öösel avamerel Tallinnast Stockholmi teel olnud mootorpraam "Estonia", mille pardal oli vähemalt 856 inimest. Käimas on päästetööd, mõnikümmend laevahuku üleelanut on kuivale maale jõudnud, enamiku saatusest puuduvad hetkel andmed. Päästetöödel on operatiivselt tegutsenud Soome ja Rootsi päästeteenistused, abi on tulnud ka Eestist ja Taanist.

Eriti rasked on praegused hetked neile inimestele, keda see õnnetus isiklikult puudutab, olgu nad eestlased, rootslased või teiste rahvuste esindajad. See tragöödia puudutab tegelikult meid kõiki, seepärast langetagem pead.

Nii nagu 50 aastat tagasi, 1944. aasta suure põgenemise päevil hukkusid täna öösel Läänemerel sajad inimesed. Tänane päev on Eesti jaoks leinapäev. Tunneme kaasa hukkunute omastele ning lähedastele. Siiski ei lõpeta see tragöödia suhtlemist Läänemere eri kallastel elavate rahvaste vahel.

Peaminister Mart Laar

(Õnneks läks. Sedapuhku. Nüüd tuleb ainult natukene veel oodata ja närveldada.) Ma küll ei mäleta, milline oli ilm kümne aasta eest, siis, kui Saksamaalt orkestrireisilt tagasi jõudsime ja ma rampväsinuna 28. septembri praktiliselt maha magasin (sellal, kui klass Tallinnas ekskursioonil käis), läbi une vaid ema hüüatusi kuuldes raadiost kostuvate teadete peale, mis Estoniat puudutasid, ent praegune ilm on küll kõike muud kui sulnis ja sügisene. Torm on hommikust peale meie Postimehe palmi laastanud... Vaeseke on täitsa otsa jäänud. Aga vihmavarjust poleks vist ka kasu, sest see lendaks lihtsalt käest ära. Või siis teeksin ma pisut Mary Poppinsit, ah? Noh, kas seal kusagil on häid lapsi, kes mind lapsehoidjaks tahaksid? (Jesver, see kõlab natukene lapseahistajalikult - ma enam ei tee.)

Ma olen täiesti normaalne mees. Noh, okei, meditsiiniliste parameetrite järgi. Muu ei loe. Täna on ometi ju südamepäev. Oli vaja Double Coffee's lasta enda arstitädidel nõelaga sorkida ja kolesterooli mõõta. Ja vererõhku. Ja kehaindeksit arvutada. Täiesti normaalne mees, noh. Jäin väga rahule ja pahvisin rahulikult suitsu edasi, mis siis, et tädid-arstid noomivalt vaatasid ja ütlesid kõige kurjakuulutavamaid sõnu. Igatahes oli täna jummala sheff ilm, mis viis kohvikutes jalutamiste ja tõsiste teemadeni. Aga neidki tuleb mõnikord rääkida. Vist. Siis saab selgem.

- Mis vahe on bin Ladenil ja Res Publical?
- Bin Ladenil on toetajaid.
(Kuluaarijutust.)

* * *

Meri ja Rüütel lähevad Stockmanni kaubamajja. Meri sõidab liftiga, Rüütel eskalaatoril. Kaubamajas kaob elekter. Meri jääb kaheks tunniks lifti. Ja Rüütel eskalaatorile.

* * *

Nii palju siis tänasest sombusest tööpäevast.:)