...Ma ei taha olla Baari-Madis, ma ei taha saada eelisjärjekorras juuksurisse... Tahan olla tavaline lihtne inimene... Vaat nii lõppes tänane Baari elujärgse sarja kordus. Muahaha! Aga kõigile naistele soovin lihtsalt imetabast naistepäeva. Oih, mul tuli alles nüüd meelde ruloo üles keerata, et näeks, mis seal õues ka toimub... Mingi burgaa, ühesõnaga. On tõeliselt kevadine tunne, tõepoolest :) Aga tulbid on siin sellepärast, et tulbid seostuvad märksa enam kevade ja naistepäevaga kui mingid nõmedad nelgid. Veider mõelda, et kunagi mulle nelgid tõesti meeldisid. Hmmm...
8.3.05
...Ma ei taha olla Baari-Madis, ma ei taha saada eelisjärjekorras juuksurisse... Tahan olla tavaline lihtne inimene... Vaat nii lõppes tänane Baari elujärgse sarja kordus. Muahaha! Aga kõigile naistele soovin lihtsalt imetabast naistepäeva. Oih, mul tuli alles nüüd meelde ruloo üles keerata, et näeks, mis seal õues ka toimub... Mingi burgaa, ühesõnaga. On tõeliselt kevadine tunne, tõepoolest :) Aga tulbid on siin sellepärast, et tulbid seostuvad märksa enam kevade ja naistepäevaga kui mingid nõmedad nelgid. Veider mõelda, et kunagi mulle nelgid tõesti meeldisid. Hmmm...
6.3.05
Tõttöelda on mul kõrini sellest, et võrgusüsteem jonnib ja minu meeletult tähtsaid mõtteid üles kirjutada ei luba. Noh, see tähendab, et kirjutada lubab, aga teistele üldse teada ei anna sellest. Ui-ui-ui. Lõppev nädal läheb minu jaoks küll ajalukku, sest nii palju tööd pole ma vist korraga teinudki. Kui üks tavaline neljapäevane päev algab ärkamisega kell 4.30, läheb sujuvalt üht tööd tehes kella 10ni, seejärel on aeg teha mõni tund oma põhitööd, tõmmata kolmanda töö proovisalvestusele, et seejärel taas põhitööle naasta ning õhtu lõpetada järgmise päeva salvestust ette valmistades, mistap saab horisontaalasendisse alles kell 1.30 öösel, siis.... Noh, ütleme nii, et noor organism - peab veel vastu. Kui see argiseks muutuks, siis peaksin küll hakkama vist vitamiinisüste saama :) H. on nüüd siis läinud ja väärikalt meie juurviljakommuunis ka ära saadetud. He-he-he, viimased unised lahkusid laupäeva hommikul kella kümne paiku ning mina suutsin oma unised luugid lahti lüüa alles kella kaheksaks õhtul. Brrr. Nii pole midagi imestada, et telefoni targu laupäeval väljas hoidsin. Ei mingit suhtlemist!
Aga viimased päevad on mind mõistma pannud, et ma polegi enam noor. Ma arvasin, et kakskümmend viis on noor, aga tutkit! Noored inimesed on need, kes reidis möllavad ja kes oma suhtlust küsimusega "kas sul on reidis konto?" alustavad. Ja just see reit ütleb neile, mida selga ja jalga panna, kus käia, kellega suhelda, mida süüa ja mida mitte... Millist muusikat kuulata, milliseid filme vaadata, kes on inn ja kes on aut... See on uskumatu, mida kõike noorte inimestega saadet tehes teada ei saa ja selgeks ei mõtle. Noh, aga ega ma väga kurda ka, et ma enda kohta siis enam "noor" öelda ei saa. Vähemalt "alive and kicking". Sellest esialgu vist piisab.
Kui koju jõuan, üritan ka Itaalia-elamused siia kribida, et teilgi oleks aim, KUI lahe seal ikkagi oli. Ja ma tahan sinna ilmtingimata tagasi. Mis siis, et Vesuuv üle aegade esimest korda jääs oli ja et vaesed napolitaanid polnud vist lund oma silmaga näinudki. Mujal Euroopas oli ilm veel hullem - Berliinis lumetorm ja meil siin jubekülmad ilmad niikuinii. Ilmakaart on vist lolliks läinud. Igatahes oli üks vanapaar, kes kohvikus me kõrvallauas istudes meie päritolu ja keele nime teada tahtis, äärmiselt shokeeritud, et ilm selline on. Vanapaari meespool tunnistas, et nad on pärit Sorrento (brr, vihma sadas seal!) lähedalt väikesaarelt ja seal ei minevat kraadiklaas kunagi alla kahekümne soojakraadi, ent nüüd on null kraadi. Noh, meile, põhjaeurooplastele, on seesugune kliima muidugi tavapärane. Just seetõttu tahangi tagasi, et Capri, see "constantly sunny" saar sellisena mulle ka meelde jääks. Mitte igikestvate vihmavalingute ja maa-aluste diskoteekidega (mis oli sellest hoolimata sheff kogemus) :)
Aga viimased päevad on mind mõistma pannud, et ma polegi enam noor. Ma arvasin, et kakskümmend viis on noor, aga tutkit! Noored inimesed on need, kes reidis möllavad ja kes oma suhtlust küsimusega "kas sul on reidis konto?" alustavad. Ja just see reit ütleb neile, mida selga ja jalga panna, kus käia, kellega suhelda, mida süüa ja mida mitte... Millist muusikat kuulata, milliseid filme vaadata, kes on inn ja kes on aut... See on uskumatu, mida kõike noorte inimestega saadet tehes teada ei saa ja selgeks ei mõtle. Noh, aga ega ma väga kurda ka, et ma enda kohta siis enam "noor" öelda ei saa. Vähemalt "alive and kicking". Sellest esialgu vist piisab.
Kui koju jõuan, üritan ka Itaalia-elamused siia kribida, et teilgi oleks aim, KUI lahe seal ikkagi oli. Ja ma tahan sinna ilmtingimata tagasi. Mis siis, et Vesuuv üle aegade esimest korda jääs oli ja et vaesed napolitaanid polnud vist lund oma silmaga näinudki. Mujal Euroopas oli ilm veel hullem - Berliinis lumetorm ja meil siin jubekülmad ilmad niikuinii. Ilmakaart on vist lolliks läinud. Igatahes oli üks vanapaar, kes kohvikus me kõrvallauas istudes meie päritolu ja keele nime teada tahtis, äärmiselt shokeeritud, et ilm selline on. Vanapaari meespool tunnistas, et nad on pärit Sorrento (brr, vihma sadas seal!) lähedalt väikesaarelt ja seal ei minevat kraadiklaas kunagi alla kahekümne soojakraadi, ent nüüd on null kraadi. Noh, meile, põhjaeurooplastele, on seesugune kliima muidugi tavapärane. Just seetõttu tahangi tagasi, et Capri, see "constantly sunny" saar sellisena mulle ka meelde jääks. Mitte igikestvate vihmavalingute ja maa-aluste diskoteekidega (mis oli sellest hoolimata sheff kogemus) :)
26.2.05
Oo, Capri ehk kuidas ma raha peale vihastasin
Kell on 15.36. Hotell Stella Maris, Capri. Uskumatu, et siia kohale jõudsime. Loksuv laevareis Türreeni merel viitas küll sellele, et põhja me läeme (okei, liialdan pisut), ent siin me tõesti oleme. Ja saar on lihtsalt vapustav. Ma arvan, et meisterkirjanikel tuleb selle kaljusaare kirjeldamine tuhandeid kordi paremini välja (ja eksa nad on seda kindlasti juba ka teinud), ent mina nendin vaid, et olen sellesse saarde armunud. Hoolimata sellest, et on low season ja vihma löristab jätkuvalt (aitäh, Pompei vihmakeep!), püsib meri helesinise, puhta ja selgena. te peaks nägema, kuidas see mäslev meri vastu kaljuhiiglasi peksab... See pild oli tõesti inhalaatorit vajav (tuletis ühes turismibroshüürist, kus räägitakse "breath-taking view'st"). Kui vaid nii palju mööda kaljunõlva üles-alla ei peaks vudima - vaene parem jalg! Neil on siin muidugi funikulöör ka, aga see on praegu renovatsioonipuhkusel (nagu meie siin, mõnes mõttes). Selle asemel liigub Marina Grande (Suure sadama) ja Capri linnakese vahel oranzhi värvi lustakas bussike sildiga "Funicular". Ihihi. Nii liigumegi suuremaid kõrgusi nende lõbusate bussikestega, mis on kui sabata sisalikud: pool tavamõõdust on maha lõigatud. Aga see on ka loogiline, sest muidu ei mahuks nad kitsaspöördeid võtma. I just helistas ja ähvardas, et oodaku me, kui Anacaprilt mööda kuristikuserva alla kihutama hakkame. Seda siinsed Peppinod oskavad. :) Peppinost rääkides meenub aga äsjane elamus praktiliselt ainsas siesta ajal lahti olnud pizzerias. Peppino oli mingi suvaline ja ei puutu väga asjasse. Ent - meie täiesti tagasihoidlik (ja mitte eriti väga hea) eine läks maksma "kõigest" 1500 krooni. Appi! See ei olnud planeeritud niimoodi, ausõna. aga siin hirmkallis turismikuurortis see lihtsalt läeb niimoodi. Võeh!" kui arve saabus, vajasime H-ga tõepoolest hetkeks inhalaatorit, et õhk tagasi saada. Meie uus sõber Walesist, kergelt vetruvate liigutustega vanahärra, kes ruumipuudusel meie lauda prantsatas, tegi oma kalkulaatoril paar rehkendust, sai summaks 72 naela ja oli valmis draamakuningannalikult kokku kukkuma: "Now, I'm freaking out," resoleeris ta ja volksutas ripsmeid. Lustakas vana, lustakas väljend - ta seletas pikalt, et shokki saab ta haruharva, aga friikaut käivat sageli peal. O tempora, o mores!
Hetkel lösutame hotellitoas ja trimpame sajakroonist veini. vesine mekk, tõttöelda. Limoncello (toon seda koju ka) on ikka parem. Ees ootab meid Anacapri. Walesi-taat lubas, et kohtume niikuinii peagi, sest ega me saarelt kuhugi pagema ei pääse. Veini-veini, tops sai tühjaks. Oh, teate see hotellivana [meenutuseks-meeldejätmiseks: mascalzone grande - eileõhtune hiidtoit rõvedas restoranis] andis meile toa 90 euroga, ent niipea, kui ta püüdlikult veeritud "roon-nii-maa" krediitkaarti silmas, teadustas kiirelt "120". Kurat, jälle tuli loobuda hulgast sularahast. Raha läheb siin ikka meeletult - okei, tänase lõuna jätame kohe heaga välja...
Mulle lausa meeldib saata inimestele lakoonilisi sõnumeid sisuga "Tule Caprile!"... Ai, ma olen õel.
Kell on 15.36. Hotell Stella Maris, Capri. Uskumatu, et siia kohale jõudsime. Loksuv laevareis Türreeni merel viitas küll sellele, et põhja me läeme (okei, liialdan pisut), ent siin me tõesti oleme. Ja saar on lihtsalt vapustav. Ma arvan, et meisterkirjanikel tuleb selle kaljusaare kirjeldamine tuhandeid kordi paremini välja (ja eksa nad on seda kindlasti juba ka teinud), ent mina nendin vaid, et olen sellesse saarde armunud. Hoolimata sellest, et on low season ja vihma löristab jätkuvalt (aitäh, Pompei vihmakeep!), püsib meri helesinise, puhta ja selgena. te peaks nägema, kuidas see mäslev meri vastu kaljuhiiglasi peksab... See pild oli tõesti inhalaatorit vajav (tuletis ühes turismibroshüürist, kus räägitakse "breath-taking view'st"). Kui vaid nii palju mööda kaljunõlva üles-alla ei peaks vudima - vaene parem jalg! Neil on siin muidugi funikulöör ka, aga see on praegu renovatsioonipuhkusel (nagu meie siin, mõnes mõttes). Selle asemel liigub Marina Grande (Suure sadama) ja Capri linnakese vahel oranzhi värvi lustakas bussike sildiga "Funicular". Ihihi. Nii liigumegi suuremaid kõrgusi nende lõbusate bussikestega, mis on kui sabata sisalikud: pool tavamõõdust on maha lõigatud. Aga see on ka loogiline, sest muidu ei mahuks nad kitsaspöördeid võtma. I just helistas ja ähvardas, et oodaku me, kui Anacaprilt mööda kuristikuserva alla kihutama hakkame. Seda siinsed Peppinod oskavad. :) Peppinost rääkides meenub aga äsjane elamus praktiliselt ainsas siesta ajal lahti olnud pizzerias. Peppino oli mingi suvaline ja ei puutu väga asjasse. Ent - meie täiesti tagasihoidlik (ja mitte eriti väga hea) eine läks maksma "kõigest" 1500 krooni. Appi! See ei olnud planeeritud niimoodi, ausõna. aga siin hirmkallis turismikuurortis see lihtsalt läeb niimoodi. Võeh!" kui arve saabus, vajasime H-ga tõepoolest hetkeks inhalaatorit, et õhk tagasi saada. Meie uus sõber Walesist, kergelt vetruvate liigutustega vanahärra, kes ruumipuudusel meie lauda prantsatas, tegi oma kalkulaatoril paar rehkendust, sai summaks 72 naela ja oli valmis draamakuningannalikult kokku kukkuma: "Now, I'm freaking out," resoleeris ta ja volksutas ripsmeid. Lustakas vana, lustakas väljend - ta seletas pikalt, et shokki saab ta haruharva, aga friikaut käivat sageli peal. O tempora, o mores!
Hetkel lösutame hotellitoas ja trimpame sajakroonist veini. vesine mekk, tõttöelda. Limoncello (toon seda koju ka) on ikka parem. Ees ootab meid Anacapri. Walesi-taat lubas, et kohtume niikuinii peagi, sest ega me saarelt kuhugi pagema ei pääse. Veini-veini, tops sai tühjaks. Oh, teate see hotellivana [meenutuseks-meeldejätmiseks: mascalzone grande - eileõhtune hiidtoit rõvedas restoranis] andis meile toa 90 euroga, ent niipea, kui ta püüdlikult veeritud "roon-nii-maa" krediitkaarti silmas, teadustas kiirelt "120". Kurat, jälle tuli loobuda hulgast sularahast. Raha läheb siin ikka meeletult - okei, tänase lõuna jätame kohe heaga välja...
Mulle lausa meeldib saata inimestele lakoonilisi sõnumeid sisuga "Tule Caprile!"... Ai, ma olen õel.
25.2.05
Miks nad sidruneid raiskavad?
Pärast kosutavat dushi all käiku ja riietevahetust tunnen end taas inimesena. Täna saabus nimelt meeletu vihm - einoh, ega ta nüüd nii hullusti ladistagi, aga pidev nirisemine krae vahele pole ka meeldiv. Kui mitte just neli eurot maksvat vihmakeepi osta. Mina tegin seda Pompei väravais ja jäin vaat et kõige kuivemaks. Ihihi (õel naer)! Nii jäi kukal Pompei varemetelinnas kuivaks. Sama ei saa muidugi jalgade kohta öelda - mullu tuli meelde film "Suudan hüpata üle lompide". Mina sageli siiski ei suutnud. Bussisõit Vesuuvi jalamile oli kadedust tekitav. Mis tähendab, et aiad on sidruni- ja apelsinipuudest pungil ja nemad ei raatsi neid isegi puude alt üles noppida, ah??? Kurat, saatku siis postipakiga mulle. Nõudmiseni! Kujutan ette, üht hambutut Mammat, kes väikesele Giuseppele ahju tagant mühatab: "Giu, too mulle aiast üks sidrun tee sisse..." Kadedaks teeb, seda ma ütlen. Ümberringi haljuv rohelus ajab mind aga lihtsalt positiivses mõttes hulluks: see lihtsalt on nii hingekosutav. Nagu ka vihmajärgne värskus, mis iidsete müüride vahel ninna lööb... Jalgadest veelgi - ärge muretsege, bandaggi elastico ja kohalikku päritolu Fastum geel on neilgi müügil. Ma olen nagu mingi invapäkapikk, kelle üks jalg on teisest lihtsalt lühem. Ja paksem. Tänu sidemele. Ja tänu eileõhtusel trampimisele mööda Napolit. Ikka üles ja alla. Üles ja alla. Ja need mootorrataste, mopeedide ja motorollerite brigaadid, mis neil tänavail kihutavad... Tshiisös, ime et nii väikestel tänavatel ukerdades meist keegi üle ei sõitnud! Nii vihmase ilmaga kahjuks Vesuuvile ei pääse, mistap burasime igal nurgal peatuva Circumvesuvianaga tagasi Napolisse. Kas teadsite, et Vesuuvi kraatri läbimõõt on 700 meetrit? Vapustav. Seda oleks vist hingevõttev näha küll (ilma inhalaatorita ei soovitata!) H arvutab, palju meil täna veel veini tuleb juua. Kumbki kuus pudelit. Appi, ta tahab mind vist lõpuks a-a-sse saata. "Ja homme tuleb 19 liitrit juua," õpetab ta mind koguseid duubeldama. Insanity, here I come! :)
Teate, et need pompeilased said Vesuuvi purske tõenäeoliselt karistuseks kaela. Eile selgus - pärast funikulööridega mööda linna ühte järjekordset mäenõlva üles-alla kihutades ja arheoloogiamuuseumisse jõudes -, et neil on seal isegi salatuba olemas, kuhu ilma reserveerimata ei pääsegi. Ukse vahelt paistsid aga erekteerunud peenistega freskod ja muud arhailised jäledused... Ega nad seal vist moraalielu küll ei elanud. "Tere, vagamees," pistis H selle peale. Nüüd targutab ta taamal minu püksirihma üle, mis kuidagi kinni püsida ei taha. "Tead, sa pead tõmbama selle nii kinni, et siniseks lähed," kipub ta taas õpetama.
Rubriigist "Helga teab, kuidas on" panen teile südamele, et ses riigis on suisetamine kõikides asutustes keelatud; et liikluses vastake sama julmalt nagu auto- ja mopeedijuhid (kordan veel: god, neid on palju - ja nad ilmuvad välja kõikvõimalikest kohtadest ja sõidavad, kus ja kuhu ise tahavad) ning bussiliikluses ärge mingit põhjamaist täpsust eeldagegi. Aga see mulle Itaalia juures meeldibki. Viiesendiste mure on nüüdseks murtud - üleval jagab neid vastuvõtupiiga, all maja uksehoidja. Jipii!
Pärast kosutavat dushi all käiku ja riietevahetust tunnen end taas inimesena. Täna saabus nimelt meeletu vihm - einoh, ega ta nüüd nii hullusti ladistagi, aga pidev nirisemine krae vahele pole ka meeldiv. Kui mitte just neli eurot maksvat vihmakeepi osta. Mina tegin seda Pompei väravais ja jäin vaat et kõige kuivemaks. Ihihi (õel naer)! Nii jäi kukal Pompei varemetelinnas kuivaks. Sama ei saa muidugi jalgade kohta öelda - mullu tuli meelde film "Suudan hüpata üle lompide". Mina sageli siiski ei suutnud. Bussisõit Vesuuvi jalamile oli kadedust tekitav. Mis tähendab, et aiad on sidruni- ja apelsinipuudest pungil ja nemad ei raatsi neid isegi puude alt üles noppida, ah??? Kurat, saatku siis postipakiga mulle. Nõudmiseni! Kujutan ette, üht hambutut Mammat, kes väikesele Giuseppele ahju tagant mühatab: "Giu, too mulle aiast üks sidrun tee sisse..." Kadedaks teeb, seda ma ütlen. Ümberringi haljuv rohelus ajab mind aga lihtsalt positiivses mõttes hulluks: see lihtsalt on nii hingekosutav. Nagu ka vihmajärgne värskus, mis iidsete müüride vahel ninna lööb... Jalgadest veelgi - ärge muretsege, bandaggi elastico ja kohalikku päritolu Fastum geel on neilgi müügil. Ma olen nagu mingi invapäkapikk, kelle üks jalg on teisest lihtsalt lühem. Ja paksem. Tänu sidemele. Ja tänu eileõhtusel trampimisele mööda Napolit. Ikka üles ja alla. Üles ja alla. Ja need mootorrataste, mopeedide ja motorollerite brigaadid, mis neil tänavail kihutavad... Tshiisös, ime et nii väikestel tänavatel ukerdades meist keegi üle ei sõitnud! Nii vihmase ilmaga kahjuks Vesuuvile ei pääse, mistap burasime igal nurgal peatuva Circumvesuvianaga tagasi Napolisse. Kas teadsite, et Vesuuvi kraatri läbimõõt on 700 meetrit? Vapustav. Seda oleks vist hingevõttev näha küll (ilma inhalaatorita ei soovitata!) H arvutab, palju meil täna veel veini tuleb juua. Kumbki kuus pudelit. Appi, ta tahab mind vist lõpuks a-a-sse saata. "Ja homme tuleb 19 liitrit juua," õpetab ta mind koguseid duubeldama. Insanity, here I come! :)
Teate, et need pompeilased said Vesuuvi purske tõenäeoliselt karistuseks kaela. Eile selgus - pärast funikulööridega mööda linna ühte järjekordset mäenõlva üles-alla kihutades ja arheoloogiamuuseumisse jõudes -, et neil on seal isegi salatuba olemas, kuhu ilma reserveerimata ei pääsegi. Ukse vahelt paistsid aga erekteerunud peenistega freskod ja muud arhailised jäledused... Ega nad seal vist moraalielu küll ei elanud. "Tere, vagamees," pistis H selle peale. Nüüd targutab ta taamal minu püksirihma üle, mis kuidagi kinni püsida ei taha. "Tead, sa pead tõmbama selle nii kinni, et siniseks lähed," kipub ta taas õpetama.
Rubriigist "Helga teab, kuidas on" panen teile südamele, et ses riigis on suisetamine kõikides asutustes keelatud; et liikluses vastake sama julmalt nagu auto- ja mopeedijuhid (kordan veel: god, neid on palju - ja nad ilmuvad välja kõikvõimalikest kohtadest ja sõidavad, kus ja kuhu ise tahavad) ning bussiliikluses ärge mingit põhjamaist täpsust eeldagegi. Aga see mulle Itaalia juures meeldibki. Viiesendiste mure on nüüdseks murtud - üleval jagab neid vastuvõtupiiga, all maja uksehoidja. Jipii!
24.2.05
Kust saada viiesendiseid?
Oleme end kella 13-ks oma Napoli hostelis üpris mõnusalt sisse seadnud. Pärast väsitavat lennujaama-ööd, mille keskel vaid hetkeks silma looja sain, ning ülitüütut EasyJeti hilinemist, oleme valmis Napolit vallutama. Jummala armas segane linnake - lahe kohal kõrgub lumemütsiga pilvede sisse kaduv Vesuuv, lahel aga popsivad laevukesed Ischia ja Capri vahet. Sooja o kümmekond kraadi ja linn alles ärkab unest. Meie nurgatagune Hostel of The Sun asub hiidmaja seitsmendal korrusel justkui ühes tagasihoidlikus korteris. Aga vastuvõtunoorik on tasemel - muudkui aga vadistab omaette ja unustab igal järgmisel sekundil eelmise, kasvõi hetkel poolelioleva liigutuse. Aga ta on väga sõbralik, indeed. Hommikusöögiks (saabusime ju kell 10) leidsime muheda kohviku Piazza Municipo juures, kus itaalia-inglise keelt vadistav baaridaam meile hot-hot-hot panninisid meisterdas ja tema kolleeg meile söögi kõrvale apelsinimahla pressis. Veider, see lõunamaa elu. Kõike tehakse kambakesi - tuttav emotsioon Türgi-päevilt. Ja palmid... Saate aru, neid lihtsalt on igal pool ja hästi palju. Nii sheff! Aa, aga viiesendised? Muidu ei pääse me lihtsalt seitsmendale korrusele, sest lift on kui kohviautomaat - raha sisse ja sõitu alga! No, on röövlid! Ja jalutada me lihtsalt ometi ei viitsi. Lugesin just ühte Napoli müüti: pärast maakera loomist tahtis Jumal ilu looma hakata. Aga siis ta aevastas ja kogu ilu maandus kõik Napolis. No, lähme siis vaatama seda Jumala aevastust. :)
Oleme end kella 13-ks oma Napoli hostelis üpris mõnusalt sisse seadnud. Pärast väsitavat lennujaama-ööd, mille keskel vaid hetkeks silma looja sain, ning ülitüütut EasyJeti hilinemist, oleme valmis Napolit vallutama. Jummala armas segane linnake - lahe kohal kõrgub lumemütsiga pilvede sisse kaduv Vesuuv, lahel aga popsivad laevukesed Ischia ja Capri vahet. Sooja o kümmekond kraadi ja linn alles ärkab unest. Meie nurgatagune Hostel of The Sun asub hiidmaja seitsmendal korrusel justkui ühes tagasihoidlikus korteris. Aga vastuvõtunoorik on tasemel - muudkui aga vadistab omaette ja unustab igal järgmisel sekundil eelmise, kasvõi hetkel poolelioleva liigutuse. Aga ta on väga sõbralik, indeed. Hommikusöögiks (saabusime ju kell 10) leidsime muheda kohviku Piazza Municipo juures, kus itaalia-inglise keelt vadistav baaridaam meile hot-hot-hot panninisid meisterdas ja tema kolleeg meile söögi kõrvale apelsinimahla pressis. Veider, see lõunamaa elu. Kõike tehakse kambakesi - tuttav emotsioon Türgi-päevilt. Ja palmid... Saate aru, neid lihtsalt on igal pool ja hästi palju. Nii sheff! Aa, aga viiesendised? Muidu ei pääse me lihtsalt seitsmendale korrusele, sest lift on kui kohviautomaat - raha sisse ja sõitu alga! No, on röövlid! Ja jalutada me lihtsalt ometi ei viitsi. Lugesin just ühte Napoli müüti: pärast maakera loomist tahtis Jumal ilu looma hakata. Aga siis ta aevastas ja kogu ilu maandus kõik Napolis. No, lähme siis vaatama seda Jumala aevastust. :)
Alljärgnev reisijutt on lisatud küll hiljem, ent ajaloo järgnevuse huvides sisestatud õigete kuupäevadega. :)
***
Schönefeldi lennujaam, Berliin, kell 1.55 (kohaliku aja järgi). Kurat, ma pole harjunud rauddiivaneil ööd veetma, mis teeb meie sotsiaaleksperimendi seda lõbusamaks. H on kui rahutus ise - lasi Bibil vähemalt magama jääda ja hoolitseb, et tal vähemalt seljakottki padjaks oleks. Bibibi keeldub. Hea, et Ibise kaasa ostsime. Elagu vabariik, kel nüüd sünnipäev on alanud. H ärgitab mind kell 6.33 isamaalist (lipu)seisakut pidama. Noh, äratus on kell 5 niikuinii. Kui üldse magama jääme :) Lennujaama ööhääled on shefid: kusagil undab laisalt kohvimasin, unine tööline müttab põrandapuhastustraktoriga ja kõikjalt nurkadest kuuldub seljakotituristide nohinat. Eestlasi on siin veelgi - oeh, mul väsis käsi ära. H surfab ja keeldub tulesid kustutamast. Huvitab, kas meid visataks siis välja? Läheks teeks suitsu, kui ma just papusid poleks "voodi" alla lükanud. Õues on soe löra - selline lumine-vesine nagu meie märts. Okei, november on ka. Ei tea, kas julgengi oma juttu hiljem blogi panna. H loeb, et Iraanis mõisteti üks päevikupidaja 14 aastaks vangi. Hea, et meil on ülevaade ka Pärnu ilmast - vesi on tervelt 50 miinuskraadi. Oeh. Mõ pisali, mõ pisali, nashe paltshiki ustali. Mõ nemnjoshka atahnjom i apjät pisat natshnjom. ... Konjak on lahe. Äsja vuristas kohalik uudisteankur H mulle ette, et hollandlased valivat populaarseimaks pulmapäevaks 20. märtsi 2005. aastal. Jäävat hästi meelde - 20052005. Oleks võinud ikkagi linna sõita ja Brandeburgi väravate juurde minna. Mis siis, et ööbuss N60 viinuks meid tegelikult loomaaeda. S arvas, et loomaaed on praegu kinni. Hmm, I wonder. kell on 2.15. Nii, nüüd luges H uudist, et üks Hollandi turist oli Brasiilia ühes lennujaamas viis kuud kinni. Meiega võib samamoodi minna.
***
Schönefeldi lennujaam, Berliin, kell 1.55 (kohaliku aja järgi). Kurat, ma pole harjunud rauddiivaneil ööd veetma, mis teeb meie sotsiaaleksperimendi seda lõbusamaks. H on kui rahutus ise - lasi Bibil vähemalt magama jääda ja hoolitseb, et tal vähemalt seljakottki padjaks oleks. Bibibi keeldub. Hea, et Ibise kaasa ostsime. Elagu vabariik, kel nüüd sünnipäev on alanud. H ärgitab mind kell 6.33 isamaalist (lipu)seisakut pidama. Noh, äratus on kell 5 niikuinii. Kui üldse magama jääme :) Lennujaama ööhääled on shefid: kusagil undab laisalt kohvimasin, unine tööline müttab põrandapuhastustraktoriga ja kõikjalt nurkadest kuuldub seljakotituristide nohinat. Eestlasi on siin veelgi - oeh, mul väsis käsi ära. H surfab ja keeldub tulesid kustutamast. Huvitab, kas meid visataks siis välja? Läheks teeks suitsu, kui ma just papusid poleks "voodi" alla lükanud. Õues on soe löra - selline lumine-vesine nagu meie märts. Okei, november on ka. Ei tea, kas julgengi oma juttu hiljem blogi panna. H loeb, et Iraanis mõisteti üks päevikupidaja 14 aastaks vangi. Hea, et meil on ülevaade ka Pärnu ilmast - vesi on tervelt 50 miinuskraadi. Oeh. Mõ pisali, mõ pisali, nashe paltshiki ustali. Mõ nemnjoshka atahnjom i apjät pisat natshnjom. ... Konjak on lahe. Äsja vuristas kohalik uudisteankur H mulle ette, et hollandlased valivat populaarseimaks pulmapäevaks 20. märtsi 2005. aastal. Jäävat hästi meelde - 20052005. Oleks võinud ikkagi linna sõita ja Brandeburgi väravate juurde minna. Mis siis, et ööbuss N60 viinuks meid tegelikult loomaaeda. S arvas, et loomaaed on praegu kinni. Hmm, I wonder. kell on 2.15. Nii, nüüd luges H uudist, et üks Hollandi turist oli Brasiilia ühes lennujaamas viis kuud kinni. Meiega võib samamoodi minna.
22.2.05
Hoolimata võrguvärdlusest jätkan oma päeviku pidamist - okei, tehes seda pisut salajasemalt kui seni, sest see lihtsalt keeldub "üles minemast". Niisiis, saabusin just äsja "August 1991" esikalt ja pean tunnistama, et kui veel hommikul olid mu kõrvad peaaegu pea küljast ära tulemas, siis nüüd tegid nad krõps-krõps! ja kukkusidki kujuteldavalt lumehange. Noh, oleksid seda kindlasti ka päriselt teinud, ent et ma lihtsalt Kaubamaja juures putku panin ja kähku PM majja pagesin, siis ei jõudnud nad veel pakasepoisi käes lahti murduda. Kurat, mis kasu on talvemütsist, kui see kodus konutab. Stupid me. Aga film, niisiis... Oli sheff. Raske (ja ühelt poolt ka mõttetu) on oma mõtteid seoses sellega siia kirja panna, kui niikuinii homne ajaleht peagi postkastidesse potsatab. Igatahes tuli see kõik meelde, mis toona toimus. Naljakas, kas pole? ;) Enne homset äralendu Napolisse tuleb mul veel patsahkam materjali toota, et nädalavahetusel mõni ringhäälingukompanii oma tööd saaks teha... Urr. Pea on niikuinii külmast paks ja mõtetest tühi. Oleks siis vastupidi.
21.2.05
17.2.05
16.2.05
Subscribe to:
Posts (Atom)