Oi, aga Mamma Mia!-st ei jõudnud ma ju miskit öelda - tänu K-le meenus, et võiks sellegi kohta emotsioneerida. Või noh, mis nüüd emotsioneeruda, aga asi oli tõsilahe. Elav elamus garanteeritud. Muidugi võib vinguda. Alati võib vinguda. Ja eks ma natuke oma sisimas vingungi, aga mis siis. Ikka oli lahe. :)

Ja taevast laskus üks ingel ja ütles: "Vaadake, mina kuulutan teile Kõigevägevama sõnumit. Teie ei pea mitte kartma kollast! Sest kollane on Hullude päevade värv. Sest kollane on õndsuse ja külluse värv. See pole mitte Saatanast, keda teie peate kartma, see on Kõigevägevama rõõmuvärv..." Ja mina jõudsin tööle kell pool üheksa, kuulasin seda rõõmusõnumit, mõtlesin viivu (noh, võinuks ju rohkem mõelda, kui aknast autolaviini Stockmanni parklasse nägin voogamas) ja läksin ning ostsin endale uued jalanõud. Kohe mitu paari ostsin. Nüüd närin edaspidi porgandit.

Tänase päeva juhtmõte on ühene: "Töö niidab tegijat". Pange see endale kõrva taha. Varahommikused tunnid ja vihapurse diktofoni värdjaliku motoorika peale on nüüdseks selja taga, ühed artiklid on valmis ja teist hakkan lindilt maha veerima... Nii tore, kui intervjueeritav lindil "büüüöööää-iiiõõõuuuu" häälitseb. Ma ei saa ühestki sõnast aru. Urr :S

Tere hommikust, tere uut nädalat! Tor-r-miline nädalavahetus on nüüdseks selja taga ja mina taas raadiokasti sees. Noh, kohe ei saa mikrofonist eemale, mis seal salata... Kui ainult kõht nii hommikuselt ei koriseks. Taas on ees üks töine-töine aeg. Uh, millal küll lihtsalt puhata saaks? Pehmetel padjadel hõljuda ja nii edasi. Palju õnne Owele! Ja tagantjärele Marisele ka. Hea luuser ma ikka olen ja sünnipäevi unustan... :)

:S

Ui, nüüd ma lähen küll magama. Et homme jälle reibas olla. Töö ja töö ja töö ja töö... Huvitav, kuna ma ahvist inimeseks muutun või tuleb armastust? Mina ei usu neid vanarahva targutamisi enam. Saaks siis vähemalt rikkakski :)

See on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen... Tegelikult peaks lõppu ümber tegema, hästi söön ma hotelli lobby-baaris... :) Ui, tagasi kodumaale - kaua siin ikka konutada!

Tere, internetimaa Soome. Nad ju ise kiitlevad, kui tehnikaarenenud ja internetivõimsad nad on, ent ometi saan ma näiteks Eesti wifi-klubides netis käia kas tasuta või näiteks unineti pakutava 10 krooni eest. Ent nemad siin mainekas Tampere Ramada hotellis kasseerivad su käest ca 255 krooni ja siis vabandavad veel ette ja taha, et teate, see hotell on nii suur, et igal korrusel see ei töötagi. Näiteks teisel korrusel. Näiteks minu toas. Vastikud. Nii istun all lobby-baaris ja krõbistan mööda ilmaavarusi. Mis siis, et ilm on siin ilus (+14 kraadi ja rohkemgi veel) ja päikeseline, häirib mind rõve tuuleiil, mis jalutades kogu linna prügi ja liivamäed sulle silma pühib. Nämma. Nii ei ole linna peal eriti mõtet laaberdada, parem valmistugem paari tunni pärast algavaks "Otello" etenduseks siin samas üle tänava asuvas Tampere-talos. No, näis... Igatahes on teada, et kogu see krempelmann pannakse sügisel üles Tallinnas ning nii näevad seda, mida meie täna õhtul Soomes, ka kõik teised eestlased. Hoidkem siis pöialt :) Oma jalutuskäigul jõudsin ka Tampere teatrihoone ette püstitatud keskturule, mis meenutas nii väga meie oma kodumaised vanakraamiturge. Midivuplid, pähklid ja shokolaad - kõik ilusasti paigutatud rohelistele letikestele, mille taga võisaia järavad taadid ja memmed möödakäijaid manule kutsuvad. Ei, tõesti - seesugust pilti nägin mina viimati siis, kui Tartus veel Anne turg oma pidupäevi pidas. Tallinna keskturuga ei ole mõtet võrrelda, see on lihtsalt urgas. Aga samas, kui soovi, võib midivuplitest ka mööda vaadata ja endale männist meisterdatud kiiktooli või ohtralt kaltsuvaipu soetada. Ehk läheb vaja. Ja muidugi, Tampere kui vana merelinn peab ju ka turul kala pakkuma. Ega teisiti ei saagi mul ju südant pahaks :)

Soomlased on ikka naljakad. Sellised aeglased ja omas elemendis. Justkui ei kuulukski siia ilma. Kui nüüd itaallaste peale mõelda ja vaimusilmas pisut võrdlust arendada, siis saate vist aru, mida mõtlen ja mille üle naeru mugistan.

Ja Viking Line'il oli raskusi nii lahkumise kui randumisega. Selle asja nimi on jää. Mul oli tunne, et ega me sellesse jääsuppi vist jäämegi...

Väljast pistab nina sisse lihtsalt suurepärane ilm. Teen oma üks-kaks hommikutoimingut ja lähen vist õue... Tegelikult peab kohe tööle minema, aga ikkagi oleks armas natukene jalutada ja kevadet endasse ahmima. Leidsin imelaheda dzhässiraadio, mida nüüd taustaks kuulan. Smooth! Elu on päris ilus, tundub. Eile käisime J-ga taas Sultani restoranis. Ja nagu J ütles, see lõhnab uue arvustuse järele. Uskumatu - polnud vist toitu, mida nad meile ette poleks kandnud. Ainult naeratasid ja olid nii üdini sümpaatsed, et patt oleks olnud lihtsalt alles jätta. Ja omanikuhärra ainult vaatas kõrvallauast, naeratas ja lehvitas. Noh, ta lihtsalt kontrollis, et kas me ikka sööme või niisama mämmerdame. Ma siis palusin tasakesi J-d, et ta rohkem vitsutaks - ma tõesti ei jõudnud enam neid hõrgutisi (kana-, lamba-, loomaliha, krevetid, mingid-imelikud-kastmed, riisikoormad jne) endasse vohmida. Eriti sheff oli nende kohalik magustoit - pähklite ja mee segu taignasse keeratuna. Nämma. Ei, see oli ikka täitsa liig. Ma tundsin, kuidas magu venis ja venis... Ainult tänu heale hispaania veinile ja türgi kohvile jõudsime asjaga õndsalt ühelepoole. Nädalavahetused ruulivad. Mitte et mulle ei meeldiks tööd teha (mida ma teen vist iga kuuga üha rohkem, unustades täiesti, et mulgi on eraelu... Urr!), ent vahepeal on nii hea lihtsalt olla. Ja mitte midagi teha. Kuna teie mitte midagi tegite?

Aa, ja eile uurisime wifi-levialas pealinna kortereid. Ma suren! Need hinnad on ju kõike muud kui meelierutavad. Või õigemini - nii kõrged hinnad vist erutavadki. Aga ma olen ka suhteliselt kõrgete nõudmistega. Ma lihtsalt keeldun kuhugi Mustaõisvõilasnamäe nõlvale kolima. Vastik-vastik-vastik! Nii me siis vaatame neid vaateid ja unistame...

Nii, nüüd, mil esimene aprill on möödas, saan teile ametlikult announce'ida, et olen imelise m@ci omanik. ta on ikka väga ilus. Oi, ma olen ikka edev küll, aga vähemalt olen nüüd inter ja aktiivne - kappan, kus tahan. Nüüd veedan oma vaba aja seal, kus on wifi. Ihihi. Üks tõdemus edaspidiseks eluks: palju konjakit ei ole hea. Vähe konjakit on. Ja, jumala pärast, hoidke eemale kinofilmist, mil nimeks "Be cool, Chilli Palmer on tagasi". Käisime seda R-ga FHM-i kutsel vaatamas... Ma surin! See on iga tõepoolest saast. Või siis mõnele muule auditooriumile - mina end selle hulka lugeda ei saa.