Elu on ikka imelik... Isegi ei tea, miks selline emotsioon mind just valdab, aga nii see lihtsalt on. Kõik on justkui hästi, aga hinges on mingi sõnulseletamatu ärevus. Miks, ah? Lihtsalt istub seal mõnda aega ja ussitab. Ja tegelikult ei saagi ma aru, kas see on hea või halb. Äkki on ikkagi hea. Sest kõik on ju tegelikult hästi. Reede õhtu oli hästi (hommikust ma üldse ei räägi, see oli eriti sheff!) - isegi kunstjuuksed, pärjad peas ja toolitants kusagil Rohuneemes ei suutnud mu head tuju kuidagi halvemaks teha (noh, tegelikult eelpool loetletu mu hea tuju just tegigi! :))... Laupäeva õhtu oli hästi (pljuone Peetrile siinkohal veel) ja tänane päev samuti. Aga ikkagi on hinges veider rahutus. Mis toimub? Kevad? Ohh.

Oma lapseliku vaimustusvaimuga olen ma nüüd sisse võetud vanillaninjade uuest albumist "Blue Tattoo". Kärr-mürr-põrr. Mulle meeldiks ka, kui silm vaikselt mööda ookeani uitaks... (Koodjutt, mis vaid mu kõrvadele). :)

Aga Nunnu on lahe! Okei, ma ei hakka siinkohal nutma, et s-täht on otsutanud klaviatuurilt lahkuda. Kentsakas, teised klahvid saavad endaga jummala hästi hakkama, aga just s jonnib. Võib-olla on see kontrolseivimisest. Igatahes, lahe on ta sellepärast, et kui e-kirja ära saadad, siis see sõna otseses mõttes suusatab minema. Teeb sellist ssshhiuuhh! häält ja laskub internetinõlvast alla :) Oeh, unine hommik on. Mis siis, et kell juba sada ja väljas lund sajab.

Appi, ma suren! Ainult minusugune unine idioot võib SLÕhtulehest Eesti rahvale lugeda, kuidas hauakaevaja eksituse tõttu tuli leinajatel kirst ja pärijad hetkeks maha panna ja oodata... Mis siis, et jutt on pärgadest. :)

Noh, okei, Ratzinger on umbes sama vana, kui oli eelmine :) Et siis Benedictus XVI.

Reaalajas on paavstivalikut lõbus vaadata. Suits... Siis Sixtuse kellad... Ja hullulult juubeldavat rahvast. Ja siis BBC lõbusad kutid, kes ütlevad, et meil on väga hea vaade, ärge kanalit vahetage. Aga well-well, kes sealt küll välja tuleb. Ja sellepeale põristatakse stuudiosse tagasi mehele, kes väga tõsise näoga ütleb, et oleme väga olulise hetke tunnistajaks. Very mysteroius, indeed, poetab ankur. See on see reaalaja-ajakirjandus. Ja kohe kuidagi ei tea, kes sealt siis välja tatsub.

Ja Kaidole palju-palju õnne! :)

See ei ole hullus. Öelge, et ei ole. Aga ometi mõjutab see paljusid, sest sõnades on sõnum. Mõni saab ju aru, mida ma mõtlen. Aga ABBA sõnu kohtab viimasel ajal üha sagedamini Heade Inimeste Päevikutes. HIP - sellest võiks uue kogumiku luua. Kui nüüd mõelda, siis võiks meelelahutus-eri hoopis sellist pealkirja kanda. Hmm, miks ma selle peale varem mõelnud pole. Siis teavad minuga koos vaid väga vähesed, mida see tegelikult tähendab. Aga, kui te pahaks ei pane, vastan lauluga, mis minus hingekeele vibreerima pani. Isegi ei tea, miks. Ehk oli see lihtsalt hetke võlu, suurepärane ajastus. Aga võib-olla tunnen ma vahel nii. Miks küll? Aga samas pole see negatiivne emotsioon. Vahepeal on mul uhke tunne, et ma ei oskagi negatiivne olla. Siis, kui K täna küsis, mida ma söön, et ma reibas olen. Hmm, kuna ma viimati üldse sõin? Aa, siis, kui töölt koju jõudsin, maailma kõige suurema virna nõusid ära pesin, kassitassi puhtaks küürisin ja endale lubaduse andsin, et homme ostan vannitoa kraamimise tarvis virna harju ja lappe. Ausõna.


"Don’t know how to take it, don’t know where to go
My resistance’s running low
And every day the hold is getting tighter and it troubles me so
(you know that I’m nobody’s fool)
I’m nobody’s fool and yet it’s clear to me
I don’t have a strategy
It’s just like taking candy from a baby and I think I must be
Under attack, I’m being taken
About to crack, defences breaking
Won’t somebody please have a heart
Come and rescue me now ’cause I’m falling apart"

Lõppeva nädala kaks märgusõna, mis tegelikult ehk pikemat selgitust ei vajakski. Esimene neist on töö. Alates hommikutest, lõpetades hilisöödega. Töö-töö-töö. Mingil hetkel oli küll selline tunne, et nii, nüüd enam ei jõua, nüüd suren lihtsalt maha. Aga kõik sai, üllatus-üllatus, siiski tehtud... Isegi telesaade, mis päädis reede õhtul viimaste aegade ühe mahlakama peoga. Jäägu üksikasjad osaliste teada. :)
Küll aga tõi päikese mu ellu selle nädala teine märgusõna, "Mamma Mia!". Kindlasti leidub nii mõnigi, kes mind idioodiks võiks sõimata, ent täna käisin seda siis kolmandat korda vaatamas. (Maja oli täis väga lõbusaid tegelasi, kes päikeseprillide taha varjununa eilset pidu peita püüdsid, ihihi!) Aga et kolm korda? Noh, kui nad juba on siia end nädalaks sisse seadnud, siis miks mitte võimalust kasutada ja maailmatasemel muusikali vaadata, eks? Ja pettuma pole ma nüüd küll pidanud, hoolimata sellest, mida kultuurikauged kriitikud lavastuse kohta öelda on püüdnud. Heh. Sellest ma üldse ei räägi, et tegu on väga toredate inimestega. Nämm-nämm. Ladies and ladies... Aga asi oli väärt küll, et Saku suurhalli saamiseks oma taksokroone tuulutada. Ja et pärast linna tagasi saada. (Pärast pisukest telefonikõnet S-iga tuli mulle Artur Alliksaar meelde: igatahes tegid nad "Tähtede laulul" selle tembu ära, et muusika-kruusi ja hüpotenuusiga luuletuse laval ette lugesid. Hillarious!)

Nii, nüüd võiks siis päeva ja nädala lõppenuks lugeda ja koju kotile kobida. Või midagi sellist. Sest korralikult maganud pole ma juba ammu enam :)

"Sunshine in my window, that's what you are..." Aitäh sulle.