Perverdi-eri

Sel suvel lokkab ajakirjanduses perverdi-eri. Igal suvel olla lihtsalt omamoodi mängud: kord sõitsid purjakil politseinikud bambusesse, kord otsiti kadunud kurikaelu või Voitkasid... Sel aastal siis mürgeldavad pedofiilid. Ja nudistid. Tegelikult on kahe teguviisi vahel muidugi tunnetuslik erinevus: üks on räigem, teine lihtsalt veidram. Ja võib-olla ei peaks sellest siin rääkima, aga vaat just räägin. Sest selliste haigete "meediakangelaste" nagu Toomas H. Liiv (või kellegi teise) salaelu lihtsalt tuleb paljastada. Mis siis, et isegi lugeda on rõve. :S Ehk nagu kirjutas möödunud nädalal Tuuli oma kommentaaris:

Pole võimalik väljendada jälestust pedofiilide suhtes ja sügavat kaastunnet nendele lastele, kel pole olnud võimalik ära joosta. Kes pole osanud karta ja kel pole võimalust kahetsust tunda. Tunda kahetsust selle pärast, et nii läks, sest koletiste all käinud inimesed ei suuda ehk enam kunagi usaldada ega siiralt tunda. Pole võimalik sõnadesse panna kaastunnet lastele, kellelt on röövitud lapsepõlv. Vanematele, kes end süüdistavad.

Suvehommikud ruulivad

Trallallaa! Suvehommikud ruulivad! Ärkad vara ja tunned, et juba krutib... Päike kiiskab akendest sisse ja lihtsalt ülbab. See mulle meeldib. Ehkki mulle ei meeldi teadmine, et suurem osa päevast tuleb veeta kontoris, mitte mere ääres. Tjah, mere äärde võib-olla ei tahakski, sest ega siis Põhja-Eestis meres karastamise peale väga ei mõtle. Aga Matsimäele läheks küll tagasi. Teate ju küll Võõbu raba Tallinna-Tartu maanteel - seal on ülivahva rabajärv, mis kihiti soojenenud... Jõle mõnus on seal rauarohkes pruunis vees ulpida ja mõelda: suvi... Ning siis tuleb selline kiri meilikasti:

hihihi, see on ju see koht, kus me chillime suviti ja kus meie klassikokkutulekud on olnud... tõesti vahva koht. iseäranis meenub kokkutulek 2004 "5 aasta lõpetamisest", kohutav jooma, nii et maa must. ma näiteks panin pea telgist õue ja oksendasin. nagu see Anekdoot sealt Leopoldist - pea välja ja nali. vat sellised lood on olnud Matsimäel. ja veel - naabrimees käis seal kalal - ja tõmbas välja... hm, ühe onu, kes talvel kadunuks oli jäänud. nii et uju-uju seal:p

Nädalavahetusel käisin Rannus. Mari lõpetamisel. Põnev kultuurivahetuse-eksperiment oli see küll. Aga las see jääda...

On siis saatanast või?

Et siis number kuus-kuus-kuus... :) Huvitav, kas Antikristus siis sündis täna või ei? Ei ole veel küll midagi kuulnud, aga eks päev ole ju veel ka poisike. Pealegi on mu töönumber juba viis aastat kombinatsiooniga 666 alanud ning ikka veel ei midagi. Oo, aga võib-olla just sellepärast ei juletagi meile nii palju helistada... Hmm...
Ah, vaadake parem tänavust ühte paremat sotsiaalreklaami teemal "Kasutage kondoomi". Tegu on järjega eelmisel aastal Cannes'is triumfeerinud samateemalisele reklaamile (esitatud allpool). Ja olgem ausad, eks tänavunegi klipp sai valmis vahetult enne uut Cannes'i festivali (see algab juba 18. juunil). Could I really see any coincidence here? Igatahes, aitäh TBWA Paris.

Suvi...

Ajal, mil maailma eliithotellide ketid on läinud pöördesse Renova süsimustast tualettpaberist (mis näeb muuseas päris lahe välja), mil Nelly Furtado üllitas uue albumi ning mil tõenäoliselt kõik 6 miljardit inimest valmistub televiisorite ette istuma, et jalgpalli maailmameistrivõistlusi vaatama hakata, on minu organism otsustanud mind pisut haigevoodis hoida. Vastik-vastik. See muidugi võib tulla ka tormilise võitu nädalavahetusest Tartus, kus "Chess" ilmavalgust nägi. Mua-ha-ha!

Nii ma siis üritan ühe käega Neoangini krabada, teise käega teed lürpida ja lisaks kõigele veel ka pop- ja meelelahutusilmas toimuvaga kursis olla. Kuulasin tänavuse jalgpalli MM-i hümnloo ära... Brr, halb hakkas. Tony Braxton ja Il Divo suudavad selle "The Time Of Our Lives" nii mesimeelalt ära laulda, et tõesti hakkab halb.

Ometi on täna ikkagi tähtis päev ka - Katsil on sünnipäev! Ja PM-il samuti. Eile oli sama oluline päev Liisil ja Raidil. Aga noh, kui ei saa ühendust, siis lihtsalt ei saa...

Damned trousers

"Neetud püksid". See on minu uue hittloo nimi. Laulud sünnivad ju elust enesest, eks? Kui ma endale Ateenast Bershka poest (superlahe kaubamärk!) lumivalged püksid ostsin ja õnnest särasin, et vaid 500 krooniga need kätte sain, siis ei osanud ma muidugi aimata, et kodus satuvad nad pesumasinasse kollase kampsuniga. Mnjah! Eks siis sai Stockmann kodukeemiast tühjaks ostetud, paar päeva solgutatud... Ja olidki püksid valged. Muidugi mitte enam lumivalged, vaid sellised hele-heledad elevandiluupüksid. Okei. Kui ma nad siis täna jalga ajasin, avastasin järsku autoroolis istudes, et olen sigaretikoniga pükstesse augu põletanud. Oi, kui lahe, mõtlesin ma hambaid kiristades. Pealegi on täna ka tubakavaba päev. Miskipärast meenus mulle Alanis Morrisette'i laul "Ironic". Ju siis ei ole need neetud püksid ette nähtud mu jalas istuma.

Aga meie Ateena-saagas oleks see siis juba teine hittlugu. Esimese loo räpiosa saime Korintose rongijaamas passides, kui teadustajatädi jaamahoone ruuporitesse teatas: "Please mind the gap between the train and the plat!" Algul arvasime, et tegu on katkise krapiga. Aga kui see sõnum jäigi korduma, siis leidsime, et tõenäoliselt on kreeklased sõnast "platform" mingi comfy'ma lühendväljendi loonud. Nii me seal siis koos Liisi ja Kareliga räppisime ning laulsime sekka inglaste euroloo viisiosa: "What did you learn at school today..." Oh, Kreeka...

Veel muusikast. Pärast eilset on mul uus lemmik-soundtrack. Olete te kuulnud, kuidas Emilie Simon "Pingviinide marsile" tausta laulab? Uuuu! :)

Vähk ja tomat

Ja muidugi ei saa ma üle sellest, et Judy Dench ja Ewan McGregor end eelmisel reedel toiduks maskeerisid ja, üks vähi, teine tomatina, Traffalgar Square'ile patseerima läksid. See lihtsalt on nii hillariously funny. :)

Vaikus on kuldne...

Mõtlesin tõttöelda, et teen selles va isiklikus bloogimises pausi. Et mida ma siin ikka patran, pigem võiks kätte võtta ja mingit asjalikku ja üldhuvitavat teemabloogi edendama hakata. Aga sellisel juhul peaks end tõepoolest vist põhitöölt lahti võtma, vastasel juhul ei saaks üldse ju kirjutatavasse süveneda. :) Ent siis avastasin ma, et 22. mail avati NYCis 5. avenüül hiiglaslik Apple'i pood ning see lihtsalt karjus selle järgi, et ma sellest sissekande teeksin. Nagu kirjutavad muuilmsed ajaveebid, on see pood lahti 24/7 ning on arhitektuuriliselt üks Apple'i kõige vingemaid poode üleüldse. Pidulikul avatseremoobinal viibis teiste seas loomulikult Apple'i boss Steve Jobs, aga ka Spike Lee, Finesse Mitchell, James Woods, Kevin Bacon, Julianne Moore, Elizabeth Berkeley, Chris Parnell ja paljud teised Mac'isõbrad.

Ja mina? Kus olin mina? Hmm... Okei, Ateenas. See polnud ka just mitte paha valik. Viimaks võttis meid 40-kraadine päike ning mul oli tunne nagu kleepuval Ida-Saksa turistil, kes lääges palavuses mööda suurlinna peatänavaid roomab ning sihitult järjekordset butiiki otsib. Ah, ärge küsige, miks just Ida-Saksa turist... Pilte on nii palju ja nii häid, et ma kohe ei tea, kuhu need panna. Plaadile mahtusid küll, aga miskipärast ei suutnud meie DVD-mängija neid ette vuristada. Ja tulemuseks oli see, et 650 pilti tshillis meie silme eest mööda umbes viie tunniga. Nii annan üheks valikuks hoopis Kareli fotod. Tal on vähemalt veebis ruumi. :) Ja niikuinii jääb mällu enam, kui siia kunagi üles jõuan kirjutada.

Ergav kõrbepäike...

13. mai, kell 23.22. Oleme end City Plaza Athens nimelise hotelli toas suhteliselt unne prantsatanud. Võiks ju imestada, et mis see siis nüüd tähendab – ole siis Ateenas ja roki täiega! Aga tõesti, kui lennuk startis Tallinnas kell 8 hommikul ning kohal tuli nagu ikka olla varem, siis võtab see tramburaitamine ühe päeva kohta ikka läbi küll. Akna taga siin Ateena kesklinnas kostub jõmistamine niikuinii selgelt – nagu meenutas SL Õhtulehe fotograaf Mati Hiis olümpiamängude-aega, siis võib arvata, et Omonia väljaku lähistel ei lõppe pidu kunagi. Nii keerasin endale just kõrvaklapid pähe ja panin Bob Sinclairi „Love Generation’i“ voogama. Kohe parem hakkas. ?
Unine päev algas muidugi põnevalt. Ma ei saa midagi sinna parata, et mul on põnev vaadata, kuidas kollased konkurendid koos meiega kuidagi õhku tõusta ei saa, sest üks neist – see piletite omanik – on otsustanud lennu sisse magada. Kas ma võin kas või kergelt muiata? Aitäh! Nii me siis lendasime kolmekesi ja tiksutasime peagi ohtrate kohvidega Prahas aega parajaks… Kuigi ma lubasin, et panen homme saabuvatele Eesti ajakirjanikele nii konspiratsiooni mõttes Walkeri pubisse esimese laua alla väikese tervitussõnumi, jätsin selle tegemata. Ega julgenud isegi puidust toolile sõnumit kraapida. Noh, a la „Vova bõl sdjes“ või midagi muud sellist.
Kui te olete Ateenas käinud, siis teid muidugi ei üllata see siniselge saabumine, aknast vaade paralleelselt lennusihiga mööduvale Apenniini poolsaarele. Ent mina lihtsalt vaatasin ja hoidsin hinge kinni, sest pilt Itaalia saabast Aadria mere rannikul oli lihtsalt imeline. Rääkimata maandumisest selgepiirilistest mägedest ümbritsetud Ateena lennuväljal. Oh. Hea hakkas. Kui tunnipikkuse metroosõidu järel muidugi liftiga Victoria väljakule tõusime, meenus hetkeks taas kaader AbFab‘ist – seesama, kus Edina ja Patsy Marokosse jõuavad ning Saffy kõrvalt kuumusest kopsti! kokku kukuvad. Hehe. Ent ilm on ikkagi petlik: niipea, kui päike silmapiiri taha vajub, jahtub õhk ning ilma sooja fliisita ei saakski enam hakkama.
Lauluvõistluse orgunniga on muidugi nagu ikka lõunamaades – üks ei tea, teine ei näe, kolmas ei kuule ja neljas jookseb vabandades viiendat otsima. Pärast tuleb välja niikuinii, et viies ei oska inglise keelt ning helistada tuleb kuuendale. Ja nii edasi. Ateen aolümpiakompleksil puudusid igatahes igasugused viited sellele, kust me küll akrediteerimise tehtud võiksime saada. Pärast kolmveerandtunnist tiirutamist ja korvpalli sisehalli ühest otsast tagasi saatmist leidsime õige augu üles… Ning jõudsime niimoodi sisehalli selle sama otsa juurde tagasi. Ainult et teiselt poolt tara. Oli siis tõesti palju palutud, et meid oleks juba siis õigesse kohta juhatada, kui me selles Õiges Kohas juba olime…? Ju vist. Ma ütlen – lõunamaade asi. Kuulsin, et nädala algul saabunud euroklubi aktivist Ivar Laev koges samasugust juhmust ja tralli, mistap nõustun temas tärganud emotsiooniga – ai, kurat, kui saaks, lööks kedagi! Vähemalt toimivad siin shuttle-bus’id. Okei, pisut veidralt, sest saa sa nüüd aru, mis on „ametlik hotell“ (kus meie peatume) ja „ametlikum hotell“, kuhu bussid sõidavad. Ah, ega ma kurvasta: tagasiteel jõudsime heita esimese pilgu Akadeemiale ning vanalinnale – Akropolile. Võimas. Ühest pilgust ei piisa, tõttame sinna peagi tagasi… ‚Hingemattev‘ pole sugugi liialdatud adjektiiv. Nii, nüüd tümpsib kõrva rumeenlane. Tundub, et aeg on tänane jutupaunik kinni panna.

Näh, kuidagi ei jõua...

Vaatan ja imestan - kohe kuidagi ei jõua sissekandeid teha. Ehkki tahaks. Näiteks rääkida suurepärasest suveilmast, mis Eestisse on viimaks ometi saabunud. Või sellest, et Dame Susan taas töökorras on. Kogu laupäev läks sellele, et vanamoorile hing sisse saada. Õnnestus. (Tegelikult räägin ma muidugi oma autost, aga nii on ju lõbusam:)) Ja laupäeva õhtu tuli armsate inimestega. Ja kerge valge veiniga. Rõhk sõnal kerge. Pühapäeval nii kerge ei olnud. Hip-Hip! Nüüd jääb üle vaid pisut päevi lugeda, mil saab mõneks ajaks Eestis lahkutud. Eurovisioon tuleb ju ometi lugejateni tuua. Eks?

Päev linnas

See, mis täna varahommikul Tallinna peale oli langenud, oli midagi enneolematut. Kas te juhtumisi nägie seda saguvinet, mis kella viie paiku linna kohal heljus? (Okei, huumor-huumor!) Aga mina nägin, sest kõmpisin siis tööle. Nagu ütles Kirill Teiter mulle tänahommikuses intervjuus: "Kulu-kulu-kulu-kulu-kulu /--/ Omanikel on ju poh..l /-- jne/"... Naljast oli asi muidugi kaugel - eilseste põlengutega õhku paiskunud soga oli lihtsalt linna kohalt alla vajunud. Ning tänane päev tõi seda kõike lihtsalt meeletus koguses juurde. Seda lehka ei pidanud enam uksedki - kogu maja oli täna seda täis - nii kodus kui tööl.
Ja kui veel hommikuse intervjuu peale mõelda, siis tõtt-öeldes ei teagi öelda, kumb pool siis tegelikult süüdi on. Kas omanik (eraisik või omavalitsus), kel on tõepoolest poh..l, mis ta maadel toimub ja miks see ahvatlev laga seal laiutab, või pahatahtlikud/kogemata kombel süütajad. Krt, aga see on tõepoolest totter, et eestlastel nii poh..l on. Arutasime ühel heal päeval, et kust see kuramuse kulupõletamine üldse pärineb. Lihtsalt - paneme tule otsa ja vaatame, mis saab. (Kuigi ma mäletan, et tõepoolest tuli lasteaias väiksena lehti põletada, neid rehaga rõõmsalt virna kuhjates...) Mnjah, midagi on ikka väga sassis, kui õnnetud soomlased kurdavad, et kogu Eesti ja Vene kulupõleng nendeni kandub. Kas lausest "ärge põletage kulu" piisaks? Hmm, vaevalt.