"Vana hea aasta peab lõppema nüüd ära-a, aasta uus, aasta hea, sünnib näärisära-a-s...," lauldi omal ajal lastelavastuses "Paharet lumeveskis". Heeh, olid ajad. Igatahes olen ma probleemi ees - kuidas on vene keeles "näärid" ja kuidas on inglise keeles "head vana aasta lõppu!" Ma olen segaduses, sest ei suuda seda kuidagi välja mõelda :S "Rent" ruulis, kui nii võib öelda. Ja Klisteri karaoke-hõnguline sünnipäev ning sellele järgnenud "aastalõpuvastuvõtt" meie pool. Jheez, hea et mul varahommikulgi meenus, et tuleb kaks külge materjali toota. Ihihi. Ja "Kanade mäss" ruulib samuti...:) Niisiis, tagantjärele korraks veel õnnesoov Klisterile (eile), isale (eile) ja Argole (eile).

See hiljutine jõululapsuke seal Kagu-Aasias on muidugi masendav. ... Ega tõtt-öelda ei oskagi niisugust maavärinat ja hiidlainet kuidagi kommenteerida, ent õõvastav on see küll. Oh. :S

Siin aga üks uudne sõna, mis suitsunurgas kõrva hakkas: santaklaustrofoobia. Kommentaarid vist üleliigsed. Täna lõpetab päälinnas "Rent" - eks tuleb kraam veel kord üle kaeda, sest see oli ju ometi hea!

Aargh, tagasi kodurüpes... See hakkab enam-vähem ka ilmet võtma, sest äraminek Tartusse oli nii kiire, et maja jäi päris pilladi-palladi maha. Otsustasime Tallinnasse naasta rongiga. Ent hoolimata kõikide sõprade reklaamist polnud see teps mingi kahe-ja-poole-tunnine-tornaado, vaid üksnes kolme-ja-veerand-tunnine-põka. Näh! Ja peale selle ronisid Tapal peale mingid troppidest vene pässid, kes hakkasid kõiki platskaardil tukastajaid jalgadesse nügima ja üles äratama, et ikka neil ka oleks ruumi, kus lösutada. Pärast minu piredat venekeelset sõimu (oo jaa, ajage mind võõrkeelse mõminaga magusast unest üles, siis näete, kui kiiresti ma löön) leidsid nad kõik endale ootamatult piisavalt vabu kohti. Neil oli asi vist põhimõttes - et kui ma siin Tapal peale ronin, peavad kõik viksilt tamburis kummardama ja mind moosiselt naeratades vastu võtma. Tere, töölispensionärid. Oi, ma olin tige. [--]
Aga pealinna jõudes tabas mind sootuks teistsugune emotsioon, mis tugines mälupildi ootamatul ja jõhkral vastandumisel: laiuva lumevälja ja talverüüs kuusemetsaga Uus-Ihaste, sekka ka mõnusalt krõbistavat külma, asendus ootamatult porise ja tuhkhalli Balti jaamaga ning lumevaipa polnud enam kusagil - üksnes poritriibud kõnni- ja autoteedel ja ümberiingi räpased puulobudikud. Võib-olla oli see alateadvustest tõukuv tahtlik vastandumine. Et tahtsin Tallinnat korraga nii koledana näha. Aga võib-olla see kõik oligi nii. Mine sa tea...
Igatahes lisan siia veel ühe väljendi, mis kontekstist väljarebituna ehk midagi ei ütle, aga annab aimu meie eilsest muhejaburast teelaudkonnast vanaema juures, kus tõsine maamees Helmut hindavalt vanaema baarikapi klaasuksele kinnitatud Erika Salumäe pilti vaatas ja meile sõbramehelikult mühatas: "Mh, lits ratastel... Mis muud!" Ja pistis siis kõhinal naerma - teate ju küll, niimoodi kõhv-kõhv-kõhv. Meil oli väga lõbus.

Jõuluööd on alati shefid - lumi justkui ise teab, millal on õige aeg maha sadama hakata. Nii et kui kella ühe paiku öösel kirikust tulla, siis on kogu maa nii valge, nii valge ja kogu aeg tuleb seda kõike aina juurde... Noh, ses katoliku kirikus oli tänavu eriti lõbus, sest kirikuliste sekka oli end keegi joogine vanamees sebinud. Nii ta seal kolmandas reas istus ja muudkui aga vehkis kätega inimesi üles ja oli pidevalt äärmiselt hingestatud. Kui oli palvetamise aeg ning isa Miguel tähtsal ilmel miskit ette luges, krapsas taat taas püsti ja hakkas kätega vehkima, ise aeg-ajalt kohmetult tuikudes. Nii kurb, et keegi tigedailmeline kogudusemees ta kirikust välja viis. Ja suisa hetk hiljem palvetas Miguel kõigi nende kodutute eest, kes kusagil tänaval külmetavad... Mis nad siis viskavad need õnnetukesed tänavale... :) Igatahes vaatasime koju tulles taas ja taas "Love Actually't" ja kustusime kõik üksmeelselt kell neli varahommikul. Ihihi. Enne kõike seda tuli loomulikult ohtralt süüa, luuletusi lugeda, laulda ja kinkidega krabistada. Ja perekondlikult "Aliast" mängida, mis nii mõnegi näo üpris krimpsu vedas (lugege: meie Marttiga olime võidusihil...) Oi, tore on see elu, teate! Nüüd aga suguvõsa-verivorsti ragistama ja hoolitsema selle eest, et kehakaal ikka jõuluorgia ajal grammigi ei väheneks. Ma olen suur mauk, ma olen suur mauk. Nämm-nämm.

Tänasida piparkooke ära viska homse varna! Lubasin, et hakkan nüüd piparkooke küpsetama. Oeh, kui ma selle pruuni taigna all ära lämbun, siis saatke 112 Tartu poole teele :) Ehk et eile pärast Emir Kusturica filmi "Elu on ime" esikat (see oli tõesti üks väärt muuvi) sai siis ööhakul kodumajja purjetatud. Jesver, terve Eestimaa on kui üks lumepõllundus. Aga vähemalt on meelelolu jõululik. Ihihii, trallalallaa. Ah jah, nüüd siis piparkoogid.

Appi! Annely alustas täna TV 3 ilmateadet seesuguste sõnadega: "Vaatajate soovidele vastu tulles alustame täna tsüklonitega..." My god, kui palju neid vaatajaid on, kes niutsudes telefonitoru haaravad ja Annelylt tsükloneid paluvad :) Ja mul on tunne, et ega Kats mind enne rahule jäta, kui ma olen siinkohal tema tütretirtsu ja talve nende sünnipäevade (viimane neist tegi silmad lahti täna ometi ju 14.43) puhul õnnitlenud. Noh, langetagem siis kurbuses pea... Ja, nagu Meeli just äsja hirmunult õhkas: "Masendav, jõululaupäev on juba üleülehomme!"

Ma võtsin ette iseeneselegi uskumatuna näiva töö - aasta lõpus võiks oma inbox'i tühjaks rookida. Mis siis, et ses on kokku mitmekümneid gigasid pilte ja muid faile ning et kokku on neid ligi 12 000... Aga ma olen usin! Homme teen töölaua ka korda. Justnagu hakkaks töölt lahkuma :) Päevatoimetaja läeb lolliks omamoodi: lehemakett 22.12 on uue versioonina saanud nimeks 22.13. Hmm, pärast detsembrit tuleb imbimber (sorry, kõik Imbid, nothing personal!)?

Mulle tundub, et vahet pole, kes on Tallinna linnavalitsuses parasjagu "prahti riisumas", pressiosakond hiilgab ikka ja jälle vaid idiotismiga. Palun, siin homne pressiteade: "Homme on lumetormist tekitatud liikluskaose aastapäev." Jepp, tulge kokku ja lakkuge end selle puhul täis, tõepoolest. (Minu söakus on tingitud tigedusest Eesti Energia peale: need ahvid suutsid oma elektritõrgetega arvuti täiesti pange jooksutada. Ei, muidugi pole see nende asi, et mõned ka tööd teha tahavad või et koduelektroonikat millekski muuks kui tolmu kogumiseks kasutavad (selgituseks vt tänane Postimees).

Aargh (see oli haigutus), jälle va esmaspäeva varahommik. Teate, võrreldes Tallinnaga on Tartus tõeline jõulumaailm. Heeh. Hea, et talvesaapad jalga panin, muidu libiseksin praegu vist küll Emajõkke... :)

No nii, now it's official! Täna öösel nägin hallukaid ja pidin seepärat kolm korda öö jooksul üles ärkama. Appi - ma ei hakka nimesid nimetama, aga ma mõrvasin unes oma parima sõbranna. Hommikul saatsin kohe sõnumi ja küsisin, kas kõik on ok! Saate te aru - ärkad üles, hingad kergendatult, jääd magama ja näed samast kohast lihtsalt filmi edasi. Ja nii kolm korda. Maa-seeen-daav. Aga esmaspäeval lähen teen selle va sanitaarremondi Tartus läbi. Eks siis paista, palju ma neid jõule näen. Igatahes on see salapärane "miski" pool toimetust vallanud. Appi-appi.