"Some people will not satisfy with anything less but a butterfly". Tänane seksijalinnaosa, niisiis. Ja mina jätkuvalt tööpostil, et oma kohustused-unistused teoks teha. Homme juba märts.

Milline huvitav päev. Üle nelja aasta ikkagi :) Nii et palju õnne Ene Ergmale, kes täna 15ndat sünnipäeva tähistab. Huvitav, täna tööpostile tulles tundsin läbi külma õhuvoolu metsmaasikate lõhna. Kas kevad on tulekul? Kaks viimast päeva-õhtut on olnud lihtsalt suurepärased, veetes need armsate inimeste, hea muusika, vesipiibu ja väikese veniga (või misiganes need joovastavad joogid ka ei olnud:)). Isegi Tourestile astusin sisse ja kahetsesin seda sekundeid hiljem. Milline mass ja milline lärm. Ning häid pakkumisi ei kusagil - peale uue turismioperaatori Novatoursi, mis eestlasigi nüüdsest (homsest!) soojale maale hakkab lohistama.

Appi! Ma ei hakka rääkima sellest, et Tallinna linnavalitsus kuulutab järgmisest nädalast digitaalrevolutsiooni algust (mida iganes see ka ei tähenda) ja kutsub trammiga sõitma (kolleeg siin põeb, et kui digitrammist maha astub, siis ei pruugi ta enam ses virtuaalreaalsuses koduteed üles leida)... Aga kui hommikul karjub televiisorist minu peale keegi rõve pervert, et "kuui-reee-aa-ktiivi-vaatad-saaaa-siis-kuulsa-maaks-saan-maa" ning teeb vahepeal kui tuberkuloosihaige "kõhh-kõhh-rõhh", siis tunnen endas viha tärkavat. Sellist tõsist ja tagajärgedeni viivat viha.

"Seoses 1. mail 2004 toimuva Euroopa Liiduga liitumise tähistamisega otsustas valitsus eraldada valitsuse reservist kultuuriministeeriumile 1 020 000 krooni Euroopa Liiduga liitumise tähistamise ürituste läbiviimiseks. [...] Eesti tutvustamiseks Euroopa Liidu maades ja liituvates maades antakse välja täiendav tiraazh Eestit tutvustavat trükist "12 küsimust" koos laulu- ja tantsupidu ja metsaistutusaktsiooni tutvustava lisalehega itaalia, prantsuse, saksa ja inglise keeles. Trükise tootmiseks ja levitamiseks saatkondade vahendusel suunatakse reservfondist eraldatud summast 330 000 krooni."

Vabariik, va jumalime, mida teevad need itaalia-, prantsus-, saksa- ja ingliskeelsed lugejad nende trükistega? Asetavad kodusel raamaturiiulil aukohale või? Mõistus-mõistus, tule koju. Tallinnas peetud Eurovisiooni lauluvõistlus tõestas, et kedagi tõesti ei huvita meie laulu- ja tantsupidu - see on meie enda üritus. Toonasel pressikonverentsil, mäletan, oli vaid paar välisajakirjanikku, kes ka vist oma öist magamatust pressikeskuses välja üritasid tiksuda. Ja nüüd siis taas - trükised. Peagi on kohal vimplid ja muud meened, pange tähele. Siis hakkab küll piinlik. [Kats, Welcome to Estonia sokke mul ka veel ei ole :)]

On hea ilmuda unise moega tööpostile ja avastada, et CNN näitab Larry King Live'is intervjuud Sarah Jessica Parkeriga. Uni on märksa teisejärgulisem seepeale. Ma pean vist õhtused kaubanduskeskuste külastused ära lõpetama, meenub eilsest. Sellest, kui palju raha see välja viib, pole mõtet rääkida, see on normaalne. Aga normaalne pole, et väsinud müüja, silmad ninajuurele kokku jooksnud, ei suuda mind kuidagi teenindada, sest ta praktiliselt magab tööpostil. Ma saan aru, et neil on raske töö, pikad vahetused ja madal palk. Aga mina ju ei ole selles süüdi, et magi päevast väsinuna poodi lähen eesmärgiga midagi kiirelt kaasa rabada ja koju sööma kobida. Soovitavalt horisontaalasendisse. Ja kui ta selle kõige juures suudab mind põrnitseda kui oma elu suurimat vaenlast, siis tekib küll tahtmine end üle külmleti kallutada ja ta sinna samasse kanade keskele tõugata. Porr-porr. Potter sai ka läbi. Ootan uut.

Noh, vanainimene on nüüd 86 aastat ja üks päev vana. Ja mul on halb olla. Aga see võib lihtsalt olla tingitud ohtratest vastlakuklitest, mille me eilse liupäeva puhul täna hinge alla lükkasime... Ja kas saab ükskord koju või jaa...

Ma pean selle siinkohal kirja raiuma ja endale meelde jätma: 'kaasajastamine' ja 'taasavastamine' võrdub 'taasajastamine'. Kah hea termin.

"Nüüd elan loomaaias ning olen täpselt nagu loom.
Ma elan puuris laias ja mul puudub turvatsoon.
Kuid siit ma välja ei saa, et sind üles otsida.
Ja siis sinuga koos vabadust saaks nautida:("

Autorit ei avalda kunagi. Ainult mina tean. Panin selle kirja, et mitte kunagi ära unustada. Aitäh. WHAT IS THE POINT OF...?

EPL on leidnud huvitavad nimetused ühiskonnategelastele Evelin Int-Lambotile ja Hannes Võrnole. Mitte et "koduperenaine" ja "kodanik" nende kohta valesti oleks öeldud, ent siiski - mõlema ajakirjandusliku kaastöö või artikli(te) avaldamise argument peitub ikkagi mujal, kas pole nii? PM-il endal on ka põnev kaasautor. Tänase numbri kuuendal küljel kirjutab Juhani Turunen, kes on Soome sõjaveteranide esindaja. Ei, tegelikult ma saan aru küll, et ta võib ka nende palgaline advokaat-esindaja või mõni muu tähtis ja aktiivne huvisid esindav tegelane olla. Aga siiski, kui on veteranide esindaja, siis võiks oodata ju keskit vanahärrat. Mitte .. noo... kahekümnendates noorukit, kes 1918. aasta paiku toimuvast tõenäoliselt undki veel ei osanud näha. Mina ei osanud.

Pühapäev, pühapäev... Jälle tööl... Ma arvan, et see hakkab juba patoloogiliseks muutuma. Et kuus päeva nädalas ilma mingisuguse adumatugi päevakava või graafikuta. Mnjah, samas ei saa nuriseda. Kui aega jääb armsate inimestegagi olemiseks. Reede õhtud on ju veel vabad (siinkohal õhusuudlused Kunderi tänava suunas). Hoolimata sellest, et armas ema telefonitsi ikka hoiatab, et mõni õhtu võiks vahele ka jääda. Noh, mõni õhtu jääb ka, ausõna :) Ja päikeseline laupäev jäi päikeseliseks üksnes kardina vahelt piiludes, sest uni oli nii hea... Ja Harry Potter. Ma arvan, et ma olen juba isegi Smaugi suutnud välja vihastanud sellega, et pigem raamatut loen kui tema kräunumisi tähele panen. Evil me! Täna otsustas kassihakatis peadpidi prügikotti ronida ja teha näo, et äravistatud vorstiviil kusagil pabertaskurätikute vahel on tema parim sõber ja ta peab ilmtingimata selle kaisus olema. Ma võõrutasin teda sellest sihikindlate ja kõvahäälsete röögatustega. Seepeale marssis ta magamistoa ukse juurde ja, avastades, et see on kinni, kräunatas väljakutsuvalt a la "marss, uks lahti, ma olen solvunud ja lähen pissin su sokid täis!" Viimast ta õnneks ei teinud ja oli varsti magamistoast tagasi. Jarek kutsub teda sekretäriks, sest ta kohe peab sinuga igal pool kaasas käima, raamatut lugema, videosid sorteerima või plaadiriiulit korrastama. Oleks siis, et koristaks ja peseks nõusid iseseisvalt. Aga ei! Selline kass. Selline nädalavahetus.

Töö ajakirjanduses on põnev. Pärast kella nelja hakkavad kõik seosetut juttu ajama - "kakskümmend üks, lõpp läheneb"; "kakskümmend kaks?" "Jaa, kolm ühte, kolm kahte"... "Noh, mis nende epsudega nüüd on?" "Ma ei tea, ta ei leia neid"... Küljed valmivad, ühesõnaga :)

Heeh, tegelikult olen ma ikka elus. Vist. Viimaste päevade tööpaine on mind lämmatamas, aga hei! - on reede ju. Nüüd peaks pidutuure kruvima... Kui vaid viitsiks. Üks järjekordne mõttetu külg sai valmis, peaks veel pisut üht-teist ette tegema, enne kui nädalavahetushingusele läen...

Kõigi soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejate kurvastuseks toon ära kolleegi saadetud spämmi, mis ometi, ka tänases kultuuriruumis üpris tõene tundub. Unless... :)

• Mehe töölaual on hunnik pabereid - Tal on palju tööd. Naise töölaual on hunnik pabereid - Ta ei suuda oma tööga toime tulla.
  
• Mees räägib oma töökaaslastega - Ta arutab uute lepingutega seotud küsimusi. Naine räägib oma töökaaslastega - Ta on jälle klatshimas.
  
• Mehe töölaual on pilt tema perest - Ta on kohusetundlik isa ja abikaasa. Naise töölaual on pilt tema perest - Pere näib olevat tähtsam kui töö.
  
• Mees ei ole oma töölaua ääres - Ta on koosolekul. Naine ei ole oma töölaua ääres - Ta on WC-s.
  
• Mees ei ole kontoris - Tal on kokkusaamine kliendiga. Naine ei ole kontoris - Ta on shoppamas.
  
• Mees on ülemusega lõunal - Teda hakatakse edutama. Naine on ülemusega lõunal - Neil on suhe.
  
• Mees esitab ülemusele oma nägemuse - Ta teab, mis ta räägib. Naine esitab ülemusele oma nägemuse - Ta on lihtsalt isepäine.
  
• Mees abiellub - Ta tahab kindlust ja rahu oma ellu. Naine abiellub - Ta jääb varsti rasedaks ja lahkub töölt.
  
• Mees läheb komandeeringusse - Ta sõlmib mitmeid väärtuslikke kontakte. Naine läheb komandeeringusse - Mida küll tema mees ütleb?
  
• Mees vahetab töökohta, kuna palka pakutakse rohkem - Ta kasutab võimalust. Naine vahetab töökohta, kuna palka pakutakse rohkem - Naised on ebakindlad ja nende peale ei saa kunagi loota.

Et ma ei unustaks, siis 9. veebruaril oli Anneli, 12. veebruaril Arno, 15. veebruaril Folgi-Mariti, 17. veebruaril (oo, täna!) Folgi-Liina sünnipäev. Ja Ene Ergma tähistab 29. veebruaril oma 15ndat sünnipäeva. :) Ja kui te tahate puhtjuhuslikult ise üritada meenutada, kuhu teie eelmisel aastal saadud raha küll jäänud on, siis korrake igatalvist protsessi e-Maksuametis... Ja teil hakkab halenaljakalt valus. Mul hakkas.

Ja veel üks reklaamuudis. Tarbisin just Kadarbiku Köögivilja porgandimahla. Pool liitrit beetakarotiini ja muid väärikaid vitamiine. Heh. Nüüd ootan, et lubatud tervis ja jumekus saabuvad. Jook tugevdab vereloomet, annab põskedele päevitunud jume ning pealegi tugevdab selles sisalduv kaltsium luid, küüsi ja juukseid. Hakkan Freddy Krüegeriks. Või äärmisel juhul Edvard Käärkäeks.

No nii, nüüd siin on kahtlased teemad Sergo kallale läinud. Oh. Serks, meie oleme sinu poolel.

Mis siis nüüd lahti on - pealinna on mingi kahtlane tuisutorm saabunud. Et ei viitsinud enam talvesaapaid kanda, nägi tööle minek pigem uisusammu moodi välja. Hehe. Ja pange tähele - homsest algab taas järjekordne telenovela "Nurjatu armastus", mis naelutab teleri ette tuhanded kesk- ja vanemaealised ning paneb ikka ja jälle imestama selle üle, mis küll peitub neis "laenatud eludes", mida nii agaralt elada tahetakse...

Elus. Pärast nädalat aega tõvevoodis, ühesõnaga. Ja mul on kõige selle juures öelda vaid üht. Inglid Ameerikas. Astonishing and amazing. Nädalavahetus möödus seriaali vaatamisega. Aitähh, Illar. :)

Nonii! Ja ei võtnudki nädalat aega, kui taas arvuti juurde jõudsin. Lubasin endale ühe nädala lihtsalt meresinist lehte, et eelmisel nädalavahetusel mind rabanud-tabanud haigushood ja kõikvõimalikud muud hädad endast lihtsalt eemale peletada. Tundub, et tulin vist toime. Hmm... Mõningad möödunud nädalavahetuse seigad selguvad-selginevad küll alles hiljem, ent peamine on siiski tervis. See on taas tagasi võidetud. Sure, viiruseuss! Ja - üllatus-üllatus, taas Tartus. Perearst oli muhe - uuris-puuris mu võhurõhud ära ja ütles siis, teate, mina ikka mõtlen, et mida need inimesed hädaldavad, et ei saanud eurovisioonile helistada - mina küll sain ja kohe mitu korda: ja loomulikult võitis minu lemmiklugu. Ta on ikka päris tore tohter. Huvitav, kas kolmeteistkümnel ja reedel siis on midagi ühist ja üleloomulikku või mitte? Ei tea. Ikkagi on seesugune ... loodetavasti tervenemisest tulenevalt ... udujas olla, et peaks pigem horisontaalis olema ja lage vahtima. Või venna käest konfiskeeritud Harry Potterit lugema. Kuidagi peab ju olemise mõnusaks tegema, ühesõnaga. Ma veel mõtlen, kuis.

Unise peaga saabusin Helsingist. Ja sattusin "A ja O"-d vaatama: teate ju küll seda va keelesaadet, kus Makinale eesti keelt õpetatakse. Saatejuhid külastasid Epp-Maria Kokamäge, kes oma läänemaa kodus üpris armsasti välismaast rääkis - sellest, et tema "välismaa", see, kus kõik on ilus ja puhas ja justkui kauge ja kättesaamatu, ongi tema enda koduke mere ääres. Ja polegi muud vaja. See viis mind mõttele omast ja võõrast, sellest, et kuidas "meie" ja "nemad" mõisteid hoopis erinevalt "siin" ja "seal" mõisteist tõlgitsetakse. Huvitav, kas pole? "Meie" oleme alati paremad kui "nemad", "me" oleme edukamad ja toredamad kui "nemad" jne. See on justkui siililegi selge. Samas, "seal" on ikkagi alati parem kui "siin" - öeldakse ju, et seal on parem, kus meid ei ole. Aga seal, kus "meid" pole, on ju "nemad". Järelikult, millega on "meist" vähem väärtuslikumad "nemad" "siin" olevaga võrreldava "sealse" parema (elu vms) ära teeninud? Te saate ju aru, millest ma räägin. Vaat' selline imelik mõttekäik. Kui viitsiks, arendaks teemat välismaisest võõrast veel enamgi. Aga peagi tuleb taas tööpostile minna. ETV, sedapuhku.

Aga Helsingi, te küsite. Vähemalt ma küsin seda endalt. See oli tore. Kui koledate inimeste festivali mainekas diskoteegis välja arvata. Aga mu jaoks uutmoodi campari-soda oli tore. Nagu ka hispaanalste cuvee vahuvein. Või kohalikus kaubandusvõrgus tundmatu Smirnoff-Ice. (Suu venib kõrvuni praegu). Ja Kraftwerk? Oo. Lihtsalt muud praegu üle huulte ei tule. Kui mõtteid kogun, eks siis ütlen. Ajalehes.
Lisaks meenub kaks väljendit, mida end übritsevas meediaruumis märkama ja mäletama juhtusin. BBC näitas moekaid interjööre ja tutvustas tippdisainerite loomingut. Üks neist on NY hotell, mille nimi mulle meelde ei jäänud, ent mille saaks hõlpsasti välja uurida - mainekas stilist jne. Igal juhul lõpetas saatejuht oma lõigu kauni mügilausega - tulge siia, siin on seda, teist ja kolmandat, siin tunnete ennast kuningannana, aga mis peamine: "a little bit of bar, a little bit of spa". Ja teise mõttetera leidsin Jäähallis toimunud Kraftwergi backstage'i tualettruumist, kuhu keegi oli pastakaga sodinud: "Toilet paper in here is like Clint Eastwood. It's rough, tough and takes no shit from strangers". Vaat siis, kui targaks võib kontsertreiside jooksul saada.

Veebruarikuine e5 teab rääkida, et veebruari MUST HAVE (ma tükk aega lugesin, et misasi sellel tundmatul havel must on...) on: üks tõeliselt seksikas kleit, roheline lauvärv, 60ndad aastad, värvilised sukkpüksid, mp3 pleier, ehtne karusnahk, Brigitte Bardot' välimus, kõrge kontsaga saapad ja fuksiavärvi küünelakk. Kui neid pole, siis pole sa mingi inn-mutt, nagu sellest ajakirjast lähtub. Huvitav, kuidas kavatsetakse endale 60ndad aastad muretseda... (Silme ees kangastub Keskturu lett, kus neiu häbelikult "palun mulle pool kilo kuuekümnendaid" soovib - justkui ostaks esimest korda kondoome, just niisama häbelikult. Okei, see võib ju ka Stockmann olla, vahet pole:))... Hmm...

ADRENALIN / ENDORPHIN / ELEKTROLYT / COENZYM
CARBOHYDRAT / PROTEIN / A B C D VITAMIN
MINERAL / BIOTIN / ZINK / SELEN / L-CARNITIN
CARBOHYDRAT / PROTEIN / A B C D VITAMIN

Ei, see pole väljavõte mõnest meditsiini- või biokeemia õpikust. Ausõna. Need on laulusõnad. Kraftwerk, immer doch! Homme.

Jass-päss ja Kati, kaua te seal Trinidadis nüüd passite? Jäitegi sinna, jah? Urr! Igal juhul värskendasin lingikataloogi, sest sooja mere päikese all peesitajail on oma bloog nüüd muul aadressil:) Veidram seik (kui reklaamiks) kõlagu nüüd:
kohalik politsei on ikka superveider - nädalavahetusel oli 2 politseiniku erariietes miskil peol, tantsisid, võtsid napsu ja pidutsesid nagu kõik teisedki, kuni ühel hetkel keegi kogemata tantsimise käigus müksas ühte politseinikest, mille peale see lõi müksajat rusikaga näkku. egas midagi, too äsas siis vastu, andis politseinikule kah ühe vasakssirge.
tulemuseks on, et müksaja sai politseilt kuuli ja on koomas (ja on juhtumise mu hea sõbra Mario girlfriendi vennapoeg, 18a). ja lisaks kuna politseinik tulistas suvaliselt rahva seas sai üks pidutseja kuuli rindu ja on surnud.

Televisioon pakub ikka muhedat meelelahutust küll. Kasvõi lustakate sententside näol. Kohe kahju, et kodus internetipüsiühendust pole... Või et siis on see ikkagi hea - muidu istuks ma juba 24h monitori ees. Ja kael läheks iga päevaga kangemaks ning silamd hägusemaks. Igal juhul püüdsin mõned mõtted siiski kinni. Näiteks eilne sari "Mulla all" (sünopsised siinsamas paremas veerus), kus tiinekast peretütar vennale röögatas: "If you need a project, get a dog!" See kõlab lihtsalt hästi. Nii mõnelegi inimesele võiks seda mõnedel ajahetkedel röögatada. Oo, ja siis loomulikult Dilbert, mis ehk koomiksisarjana kõige adutavamalt ei mõju, ent animasarjana lihtsalt geniaalne on. Miks ei võiks tõepoolest olla olemas crapberry't (tõlkes küll sopamari, ent keelemängu silmas pidades võiks see näiteks halvaks läinud vaarikat tähendada. tähistada). Ja need va Dilberti raamatupidajad - need on nii armsalt tõetruud - kui Dilbert Ebooniasse sõita tahtis ja seks pisut komandeeringutasusid palus, röögatas sarvik "Do I look like a Santa to you?!" Heeh. Ja homme sõidan kiirvisiidile Helsingisse. Ärge mind kodust otsige.

"Viirusetõrje guru Mikko Hyppönen esineb Tallinnas teemal "Andmekaitse ja tegelik maailm – miks ussviirused raputavad ühiskonda!" Ma tahan ka endale sellist tiitlit!

Appi! Hommik algas, nagu ikka, Terevisiooniga. Te olete ikka näinud seda toredat multifilmilõiku "Snailympics". Muidu päris lustakas (eriti, arvestades, kuidas plastiliinist teod oma karbikestega ringi vudima on pandud ning et tänases osas ühte tigutennisisti kurnikovalikult Tigunovaks kutsuti)... Aga alateemaks oli täna, ühesõnaga, pesemine ja pesemisprobleemid. Nii ülimeeldiv on oma hommikutee kõrvale teksti a la "miks sa ei pese ennast, võeh, mis hais" jälgida. Söögiisu läks ära.
Päeva meloodiaks olen rõõmuga kuulutanud Valgevene tänavuse eurolaulukandidaadi, Aleksandra ja Konstantini "My Galileo". Uskumatu, millist diskobiiti diktaatorriigi muusikud teha on võtnud. Pooljoig pisut Skandinaavialikus produktsioonis, heh. Noh, kes oli see, kes laulis "2 times"i, see skandinaavlane. Noh, selle tante häälega, igal juhul. Siinkohal meenuvad muudki assotsiatsioonid, mis teiste - juba välja valitud - laulude puhul mind kummitama on jäänud: Poola pala (Blue Cafe "Lovesong") puhul kangastuvad Deep Forest, Macy Gray ja justkui kampa kutsutud läti mullused popstaarid. Ning türklaste Athena oma huiluga "For Real" on üritanud miksida omavahel angloameerikalikku räppmuusikat "Mustast kassist, valgest kassist" tuntud balkani pasunatega. Heeh! Täna kell 13 Kuku raadios.

Kui uskuda R2 ja Everyday ennustusvõistlust, siis on praegune eurolaulude esikolmik "Beautiful Inside", "Surrounded" ja "Tii". Sopii!

Näed siis - täna hommikul oli mahti viimaks ometi Ekspressist mind huvitanud loosse süveneda, Alvar Loogi "Üle uudisekünnise elatud elu". Täiesti õiged mõtted, tõepoolest. Ent ometi tõstatub sest ohtralt uusi küsimusi: tuleb vaadata, mis põhjustab selle, et inimesed sesse (ir)reaalsesse meediaruumi kaduda tahavad, tuntuste värvikirevate kodudega end samastada (või vastandada, mis tähendab omakorda nn eituse jaatust - on võimatu öelda "mina ei ole" kui ei tunta seda, mis on see "miski, millega end ei samastata") püüavad. Põgenemine argist? Miks me vaatame miljonimängu ja unistame, et viikinglotto meie õuele potsatab? Kust tuleb meie huvi politseisaadete vastu - ikka sealt, et nentida "oh, minu elu on ikka väga hea ja ilus selle kõige kõrval..." Jah, tegevajakirjaniku, ent siiski taustalt meedia- ja massikommunikatsiooni analüütikuna jääb mul üle nentida tuntud tõde, et kommunikatsioon on alati vastastikkune - meedia (kommunikaator) vajab tarbijaid (retsipienti), tarbijad (kommunikaatorid!) vajavad omakorda tarbitavat (retsipienti!). See on kui partnerlusele rajatud side, mõistuseabielu. Iseasi, kuivõrd kaks poolsust teineteist tunnevad (kas meedia tunneb oma apokalüptilist lugejat? kas lugeja arvab, et teab, kuidas asjad "tegelikult" käivad - ergo, miks loeb ta seda meediast kui infovõrk mujalt teavet võimaldab ammutada; naermiseks, et "phähh, lollid, mina tean, kuis on tegelikult, aga teie kirjutage siin oma vahtu... Kui tihti olete te mõelnud välja - enda jaokski, kasvõi - mõne konspiratsiooniteooria: "see kirjutas sellepärast nii, et ...") Õige on, et (vähemalt) kaks reaalsust teineteise kõrval eksisteerivadki (personaalne, otsekontaktidel tuginev reaalsus ning vahendatud, kollektivismile suunatud, ühistunde otsingutel ja psühholoogilisel, pigem psühhosotsiaalsel, enesemääramissoovil põhinev reaalsus). Iseasi on, kuidas indiviid neid iseenda jaoks ühildab (või siis ei ühilda - ega ei pea ju!), mitte ei hala, et phähh, lollakad, minu reaalsus on õige ja muu on pask. See on kitsarinnaline ja individualistlik klappilm, mille seesuguse tulemusena saame.

Ja - ei maksa unustada, et bloogindus areneb. Jarmo ja Ivo. Palun - mina igatahes lisan need oma gurmaanilisti ja maiustan õhtuti mõnuga. :)

Kui nii unine poleks, kirjutaks kirjandi teemal "Minu ülimega nädalavahetus, mis algas Tallinnas ja lõppes Tartus". Reedel oli ju superlahedate ja armsate inimeste soolaleib. Ega ma siin nüüd kõike ei pea ka välja lobisema ja tsensuuri huvides piltide aadressi ei avalda.
Ja juba laupäeval Tartusse saabudes oli eeter sümboleist tiine - astudes Postimehe raamatuärri, et empsile näitlejate kokaraamatut osta, laulis poeraadiokeses sulnis Ehala: "Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht..." Poest väljudes pälvis tähelepanu keegi prükkar, kes Rüütli tänava ja Raekoja platsi nurgal üht teist kodulaulukest leelutas. Selline ... sõbralikult ja hubaselt kolkalik. Ei, üldse mitte paha pärast pole see "kolkalik" öeldud. See ju ongi mu kodu. Raekoja plats oli lumeudus vaikne ning puhkepäevalik. Laupäeva õhtu tuli mul-on-tunne-et-kõikide-eestikeelsete-lauludega, mis üldse olemas on :) Liitrite punaveiniga. Ja Raivo sünnipäevaga. Hip-hip, aga Illusioon polnud minu jaoks. Soovitan eemale hoida, kui mingit "stiilipidu" seesugustest väikekohtades teostada... üritatakse. Uhh! Aga üht ma ütlen - oma sõpru ma armastan. Ja tegelikult on 2004. aasta kuulutatud "back to the roots" ajajärguks. Ma tulen teid veel Tartusse kollitama, seda ma luban... Vein-vein-vein-vein...Punane, valge ja roosa.